Eesti riigimeedia ei meenuta Sputnikut, küll aga väikest lennumasinat drooni, kelle peamine huvi on hiilida vaid opositsiooni ehk Keskerakonna akna taga. Propagandistlik riigimeedia sõltub tugevalt valitsuse eriteenistustest ning tegutsedes mitte rahva, vaid hoopis riigiaparaadi huvides, räägib ta peamiselt pooltõdesid või lausa valesid.
Samal ajal kui kardetakse, et Eestis maabub Venemaa vaateid esindav telekanal Sputnik, on meil Sputnik juba ammu olemas.
Eesti riigimeedia ehk Sputnik lendab juba aastaid. Ehkki meie riigi suhtelist väiksust ja ühiskonnas külvatavat sõjapaanikat arvestades on tegu pigem meil moes oleva drooniga, kelle peamine huvi on sisse kiigata opositsiooni aknast. Meenutagem juhtumit Tallinna abilinnapea Kalle Klandorfi akna taga hõljunud drooniga.
Eestis on viimase kümnekonna aasta jooksul seega üles ehitatud propagandistlik riigimeedia. Kui räägime praegusest riigimeediast, siis mõistame selle all tavaliselt avalik-õiguslikku rahvusringhäälingut (ERR). Tegelikult on eraväljaanded, mis kuuluvad Postimeest üllitavale Eesti Meedia Grupile ja Ekspress Grupile, moodustanud koos ERR-iga ühtse või ühise suure kontserni, mis noolib ka järjest suuremaid summasid riigieelarvest. Sealt tahab rohkem raha mitte ainult ERR, vaid ka formaalselt eraomanikele kuuluv erameedia, aga sellest hiljem pikemalt.
Meedia põimumine eriteenistustega
Juba kümmekond aastat tagasi peavoolumeedias töötades tekkis mul arusaam, et riigimeedia tungib peale ja meedia kui neljanda võimu ja ühiskonna valvekoera roll on muutumas riiklike institutsioonide rahu valvajaks.
Riigimeedia arengust või kujunemisest rääkides meenutaksin Saksa tunnustatud ajakirjanikku Udo Ulfkottet, kes hiljuti Saksamaal memuaare avaldas. Ta kirjutas seal muu hulgas Saksa salateenistuse BND huvidest meedias.
Ühte juhtumit kirjeldas Ulfkotte nii, et tuli lihtsalt BND ametnik ajalehe Frankfurter Allgemaine toimetusse, andis info kolonel Gaddaffi kohta Liibüas ja käskis Ulfkotte nime all ära avaldada. Juhtunu muudab traagiliseks, et see ei toimunud vaid üks kord, vaid lugematu arv kordi, ja kogu sellesse loose on segatud ka USA luure keskagentuur.
Eks sama süsteem toimib ka Eestis ja see on välja arenenud viimase 10-15 aastaga. Teisisõnu, paljusid peavoolumeedia artikleid lugedes on selge, et infot on andnud sinna mõni eriteenistus. Tänapäeval nimetatakse sellist tegutsemist infooperatsiooniks. Tavaliselt on infooperatsioonid suunatud võimule tülikate isikute vastu.
Ka Eesti riigimeediat iseloomustab suhteliselt tihe põimitus eriteenistuslike huvidega, mis omakorda esindavad valitsuse huve.
Eriteenistusi on meedia allikana kasutanud ju läbi aegade. Kuid meedial peab demokraatlikus ühiskonnas olema võimalik eriteenistuse infot ka tagasi lükata, ilma et sellest tekiks ajakirjanikule või väljaandjale mingeid tagasilööke. Väidan, et Eestis ei ole peavooluajakirjanikul võimalik jätta eriteenistuslikke käske täitmata, nagu oli see ka nõukogude ajal, sest alternatiiviks on tema töölt vabastamine mingil ettekäändel.
Eestis ei ole ka laiemas plaanis võimalik üldse töötada peavoolumeedias poliitikat või uurivaid teemasid käsitleva ajakirjanikuna, omamata suuremat või väiksemat heakskiitu kapost, kes on – kui tsiteerida Tiit Madissoni – muutunud Reformierakonna turvateenistuseks.
Küsimus on ka, kui vabad või seotud on seejuures mõne lehe väljaandjad.
Tavaliselt hästi informeeritud kirjanik Kaur Kender vihjas oma blogis alles hiljuti, kuidas ka mõni ajaleheomanik ei pruugi oma otsustes päris vaba olla. Märkimisväärsem on aga asjaolu, et arutelusid, kuidas kajastuvad leheomanike majanduslikud ja poliitilised huvid, ja nende nõrgemad küljed lehe sisus, pole avalikkuses kunagi peetud. Seda ähmastatakse jutuga ajakirjandusvabadusest, et sellega olla meil justnagu kõik korras. Kuid tahaks näha pikemalt meedias töötanud inimest, kes juttu meil n-ö reaalelus toimivast ajakirjandusvabadusest tõepoolest usub.
Rahva huvide asemel valitsusaparaadi huvid
Järgmine riigimeedia tunnus on tugev institutsioonikesksus.
Üks ajakirjanduse algtõdedest ütleb, et meedia peaks olema oma käsitlustes võimalikult inimlähedane. Eesti riigimeediale seda süüks panna ilmselt ei saa.
Ukraina konflikti algusest peale on eriti täheldatav, et välisuudiseid peetakse kodumaistest tähtsamaks. Kuigi see, mis toimub Ukrainas, ei mõjuta kuidagimoodi Eesti elanike igapäevaelu.
Tegelikult on kõik see tuttav nõukogude ajast, mil samad inimesed, kes täna pajatavad Ukrainast, pidasid väliskommentaatoritena jutlusi Nõukogude vägede vajalikkusest Afganistanis.
Väärib märkimist, et Eesti riik ja selle osised, ministeeriumid, ametkonnad ja mõned valitsus- ja peavoolupoliitikud pälvivad meedias kussutavat suhtumist nagu elavad, kuid paraku haprad organismid. Eriti on personifitseeritud majanduskasv.
Ühesõnaga, avaldatakse meeletu hulk uudiseid Ukrainast, USA-st, Venemaast, Putinist. Eesti riigitegelastest, (majandus)statistikast, ametnikest, riigiametite ja pankade töövõitudest jne jne, aga kuidas elavad tavalised inimesed, juhul kui neil pole just silmapaistvat puuet – sellest võib lugeda Delfi rubriigist Rahva Hääl. Ja muidugi ka internetikommentaaridest. Valitseb tööjaotus. Riiklikult "tähtsatest" asjadest kirjutavad riigiajakirjanikud. Inimestele tähtsatest asjadest kirjutavad inimesed ise, või siis ei kirjuta keegi.
Vaba ajakirjandus kadunud
Loomulikult valasid riigimeedia moodustumisele õli tulle 2007. a kevadised rahutused pronksmehe ümber. Ajakirjanikkonna sees tekkis väga tugev jagunemine "omadeks" ja "võõrasteks", kusjuures mitte rahvust pidi, vaid selle järgi, kes kiitis valitsuse tegevuse tingimusteta heaks ja kes mitte.
Riigimeedia tsementeerumisel on oluline ka Eesti sõltumatu venekeelse meedia likvideerimine, mis leidis kahjuks aset kusagil 2000ndate keskpaigas, ja tänaseks on tekkinud siis Eesti venekeelne riigimeedia. Mis paraku venekeelsele auditooriumile märkimisväärset huvi ei näi pakkuvat, sest muidu poleks järgmiseks uueks venekeelseks kanaliks vaja raha kaubelda.
Muidugi sai oluliseks verstapostiks riigimeedia kujunemisel Jaak Aaviksoo artikkel «Infovastasseisud ja enesekaitse» Diplomaatias nr 3 (märts 2011), milles Aaviksoo teatas, et riigil on lubatud mingite eesmärkide nimel ka valetada.
Kolm aastat hiljem võib väita, et Aaviksoo doktriin on meedias täies ulatuses ellu viidud. Riiklikke institutsioone ei saa keegi sundida tõde rääkima, kui nad seda ise ei taha. Järelikult ka ajakirjandus mitte, ja kui ajakirjanik liiga palju pärib, lastakse ta lahti.
Kordame vahekokkuvõttena üle riigimeediat iseloomustavad punktid. Need on sõltuvus valitsuse eriteenistustest, sügav institutsionaalsus ehk siis seismine riiklike institutsioonide, mitte tavakodanike huvide eest, ja pooltõdede rääkimine, või siis valetamine, kui see on riiklikele institutsioonidele vajalik ja kasulik.
See omakorda viib selleni, et riiklikud otsused, kui seda mingil põhjusel ei taheta, ei jõua inimesteni. Teine variant, et need jõuavad mingis suhtekorralduslikus soustis. Näiteks järjest enam kirjutavad peavoolumeedias arvamusartikleid peavoolupoliitikute suhtekorraldajad, kes siis lasevad oma tekste võõraste nimede all avaldada.
See omakorda annab tunnistust meedia nõrkusest, sest loomulikult, kui vaid suhtekorraldajad esitlevad/käsitlevad ühte või teist probleemi, siis pole enam tegu vaba ajakirjandusega.
Üliinimeste ametkonnad
Järgmine riigimeedia tunnus on, et riigiasutused ja meedia teineteist ei puutu. Prokuratuur, kapo, maksuamet jm nn organid ei ole meil riigimeedias kritiseeritavad ja neist avaldatakse ohtralt kiitvaid lugulaule. Oma olemuselt isegi tühised juhtumid paisutatakse meedia abil suurteks protsessideks, sest töövõite on vaja näidata nii meedial kui riigiametitel.
Jääb mulje, et riiklikes asutisis töötavad ainult üliinimesed, kes mitte kunagi mitte milleski ei eksi. Muidugi töötavad üliinimesed ka peavoolumeedias, sest ma ei mäleta viimastest aastatest vähegi märkimisväärset meediakriitikat.
Näitena riigi ja meedia põimumisest võib tuua protsessi, kus anti kohtu alla (kuri)kuulsad nn Gildi pankurid. Ilmselt mäletate seda lugu, kus Eesti rikaste, kaasa arvatud Marcel Vichmanni ja Hans H. Luige raha jäi Aserbaidžaanis kadunuks. Või täpsemalt: väidetavalt jäi kadunuks.
Isegi kui oletada, et Gildi pankurite süüdimõistmine kohtus oli 100% õiglane, ei ole meie meedia söandanud, tahtnud, julgenud jne avaldada kohtualuste versiooni toimunust: et neid lihtsalt manipuleeriti süüdlasteks. Võinuks ju ikkagi teha tasakaalustatud loo, kus kirjas mõlema poole seisukohad.
Delfi avaldas onlines artikli teatega, et «otsiti läbi Gildi kontor ning kaasa võeti Rain Tamme ja Tõnis Haaveli arvutid» väidetavalt veel enne, kui läbiotsijad minema olid läinud.
Riik ja meedia otsustavad seejuures vastastikku, keda kritiseerivad ja keda mitte. Selle juures on tõhus abivahend isikuandmete kaitse seadus, mis väidab, et ilma andmesubjekti ehk isiku nõusolekuta võib tema kohta andmeid meedias avaldada, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ja see ei kahjusta ülemääraselt andmesubjekti õigusi.
Mis on aga andmesubjekti õiguste ülemäärane kahjustamine? Kes seda määrab, mis on ülemäärane? Vastus, et ametnikud ise. Tegelikult on meedias ohjeldamatult levitatud isikuandmeid näiteks ammu enne, kui maadevahetuse süüasjas süüdimõistev kohtuotsus jõustus – pealt kuulatud telefonikõnesid jne.
Sama on tehtud enne kohtuotsuse jõustumist juhtumites, mis puudutasid Tallinna linnaametnikke. Nende õiguste kahjustamisega aga justnagu tegu ei olnud, kuigi kõnesalvestuste äratrükkimisega kinnistati nendele juba enne kohtuotsust kurjategija kuvandit. Lisaks, miks ei muutu kõik telefonikõnede salvestused ajakirjandusele kättesaadavateks, vaid ainult valikuliselt?
Kui aga minna arhiivist küsima mingeid nõukogudeaegseid keskkomitee otsuseid, siis nõutakse selleks neis esinevate inimeste kirjalikke lubatähti.
Isikuandmete kaitse seadus muudab meedia riigi poolt seega poliitiliselt sügavalt manipuleeritavaks, sest sisuliselt otsustab kitsas grupp ametnikke, mis andmeid millisele väljaandele jagada.
Kuidas Vene ohuga raha välja pressida
Mis puutub aga praegustesse plaanidesse riigimeediat laiendada, siis ma väidan, et miks Vene küsimusele meedias hagu antakse ja Venemaad hirmsa koletisena kujutletakse – tegelikult on tegemist tavalise väljapressimisega. Kõigepealt luuakse vaenlase kuju ja siis hakatakse seda riigieelarvest välja pekstud raha eest hävitama.
Kõik saavad aru, et ETV uue Vene kanali, mida luua kavatsetakse, auditoorium jääb võrreldes suurte meil levivate Vene telejaamadega marginaalseks. Mõju saab võrduma põhimõtteliselt nulliga. ETV2 ju lisaks ka alles loodi, alguses mõeldes just muukeelsetele. Nüüd on see kõik ära unustatud ja algab taas uue kanali rajamine.
Aga miks seda siis nii väga promotakse? Seal on mängus Postimehe, Delfi ja TV3 majandushuvid, ja palju tänu Kaur Kenderile, kes on aidanud seda teemat avalikustada. Kusagilt mujalt kui sotsiaalmeediast ja blogidest olulist infot enam ei leiagi. Niisiis teatavasti «pritsitakse» venekeelseks telekanaliks riigieelarvest pappi järgmise kahe aasta jooksul suurusjärgus 5-6 mln eurot.
Ka teised meediaettevõtted peale ERR-i püüavad jalga ukse vahele saada, esitledes valitsusele uusi venekeelseid meediaprojekte, ja sellest räägitakse kui ääretult olulisest julgeolekupoliitilisest sammust. Näiteks Postimees tahaks saada oma venekeelsele väljaandele suurusjärgus pool miljonit eurot aastas.
Meedia toetab raha nimel stagnatsiooni
Miski ei pane mind uskuma, et selle raha eest tehakse meil sõltumatut ajakirjandust. Seega on meie riigimeedia järgmised paar kuud võitlemas praeguse stagnatsiooni jätkumise nimel, et valimistel midagi ei muutuks, sest raha saamine riigilt on muutunud eluküsimuseks. Muidu hakkab riigimeedia, ehk majake kanajalgadel, lihtsalt tasapisi kokku kukkuma. ERR peab vastu, sinna ikka raha antakse. Ülejäänud meediaga on lugu kehvem.
Lugejaid vähendab väljaränne, noorte lugejate huvi sotsiaal-, aga mitte tavameedia vastu jne. Miks üldse ilmub kas või Eesti Päevaleht, ja kui kaua seda jaksatakse veel kinni maksta, on jätkuvalt hea küsimus. Lugejate ning kuulajate/vaatajate vähenemist ei suuda korvata ka järjest süvenev kollastumine ning tingel-tangeli esitlemine olulise infona.
Kokkuvõtlikult öeldes on meie riigimeedia ehk Eesti Sputnik või Eesti droon loonud ise soodustingimused, et turule tuleks uus meediajaam, Vene taustaga Sputnik. Seda on riigimeedia ise teinud ja soodsa pinna ette valmistanud, lubades peavoolus esineda vaid kindlal isikute ringil, tampides maha peavoolust erinevaid arvamusi, kultiveerides sisutult poliitkorrektset mõtteviisi jne.
Iroonia seisneb lisaks ka selles, et Eestis vaenatud ja riigimeedias paariaks kuulutatud endised poliitvangid, näiteks Mart Niklus või Tiit Madisson, rääkimata arvukatest teistest "väljasöödutest", võivad uues Sputnikus hakata ilmselt vabalt sõna saama.
Kokkuvõte ettekandest, mis peetud 2. detsembril MTÜ Ausad Valimised korraldatud loengusarjas "Mis toimub Eesti poliitikas tegelikult?".
0 comments:
Post a Comment