On selline väljend olemas, vanarahva seas üsna levinud, mis väljendab täiesti õiglaselt hetkeolukorda – iga roju oma koju.
Euroopa Liit on väljastanud kvoodimäärad, mille kohaselt peab Eesti vastu võtma ja majutama üle 1000 pagulase selle aasta jooksul ning seejärel iga aasta mitte vähem, kui 300 pagulast. Igal varjupaiga saanud immigrandil on seejärel õigus järele tuua oma lähiperekond (plussmiinus üks põlvkond)
Mind paneb imestama praegusel hetkel riigimeeste ja muidu asjaomaste suhtumine – pagulased tulevad nagunii, vaatame parem, kuidas numbrit väiksemaks saada, rohkem raha küsida, ägedamaid neegreid valida vms. Mitte keegi ei ole poole sõnagagi öelnud, et Eestisse tuleb konkreetselt NULL pagulast, sest me lihtsalt ei ole neid nõus vastu võtma ja kõik. Nui neljaks aga ei tule. Miks pole keegi seda öelnud, miks arutletakse selle üle “aga kuidas ikkagi pehmendada seda kvooti bla bla bla.” Miks me peame neid vastu võtma? Miks me peame üldse hoolima sellest, mis toimub seal Vahemerel? Tegemist ei ole ju sõjapõgenikega, tegemist ei ole naiste ja lastega. Täiselujõus mehed, tugevad kui noored härjad, puha mugavuspagulased ja Euroliit võtab kõik avasüli vastu. Vaadake neid pilte nendest paatidest, mis Itaaliasse jõuavad – ABSOLUUTSELT KÕIK on mehed, mitte ühtegi naist või last. NULL! Millise imekohaga mõtlevad need inimesed, kes hommikust õhtuni jahuvad, et me PEAME ja et nii on inimlik… noh, vastu võtta ja pakkuda võimalust integreeruda.
Ühe pagulase kulu maksumaksjale on umbes 20 000 eurot aastas, millele lisanduvad perekonna puhul ka vajaduspõhised toetused nagu toimetuleku- ja peretoetused. – Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Aivar Kokk (viide)
Ja siia kõrvale võrdluseks üks endiselt aktuaalne “uudis”
Eestis elab absoluutses vaesuses pea iga viies laps, see on üle 45 000 lapse. (viide)
MINA ei ole nõus MITTE ÜHTEGI SENTI oma maksudest loovutama immigrantidele.
0 comments:
Post a Comment