M/S Estonia - 20 aastat näkku valetamist ?

(Need, kes seda loevad praegu, tegu ei pruugi olla lõpliku tõega. Tegu on minu arvamusega, mis juhtus. Kõigil on õigus seda uskuda, aga palun mitte võtta seda otse tõepähe, et nüüd ongi see tõde paljastatud.)

Täna täpselt 20 aastat tagasi kell 19:15 väljus M/S Estonia Tallinna sadamast suunaga Stockholmi. Sinna laev hommikuks aga ei jõudnud, sest uppus 5 tundi peale väljumist. 852 inimest hukkus, 138 inimest päästeti, kellest üks suri hiljem haiglas. Ilm tol ööl oli tolle aasta üks kohutavamaid. Laine kõrgus kõikus erinevatel andmetel 3-6 meetrini. Tuule kiiruseks mõõdeti üle 20m/s. Miks ta uppus? JAICi lõpuraporti põhjal oli põhjuseks visiiri lukkude purunemine ja seejärel visiiri eemaldumine kinnituskohtadelt tormi tõttu. Minu käes on (Joint Accident Investigation Commission) JAIC'i koopia lõpuraportist koos sadade piltide ja muude detailidega. Kahjuks ma ei usu või ei taha uskuda seda raportit, sest nii paljud detailid ja faktid lähevad vastuollu sellega, mis tegelikult võis toimuda.

Kuhu kadusid Estonia 11 meeskonna liiget sealhulgas õed Veided ja kapten Avo Piht, missest, et nad loeti päästetuks ja päev hiljem kuulutati enamik neist kadunuks?

Miks oli ametlikest videomaterjalidest välja lõigatud osa stseene?

Kas 27nda septembri õhtul tehtud pommiähvardus Estoniale võib olla seotud laeva hukkumisega? Miks on pandud tuukrid vaikimisvande alla?

Miks on ära põletatud Estonia enamik videomaterjale?

Miks taheti Estonia betooniga katta ajuvaba põhjusega?

Kas NSVL sõjatehnikat veeti Estonia pardal korduvalt?

Miks kaeti Estonia tüürpoordipoolne osa 380 000 tonni liivaga? Et kaitsta sellega hauarahu?

Neid küsimusi on veel ja need on 100% põhjendatud, sest põhjendamata küsimusi ma siia ei lao. Kõigile nendele küsimustele vastan, selle info põhjal, mis ma kolme aastaga olen kokku suutnud leida. Ei ole lihtne läbi töötada 700-800 lehekülge materjali, kuid selle ülesande ma endale võtsin siiski vabatahtlikult. Mõistagi ei tegelenud ma sellega iga päev, vaid korra nädalas või siis kui aega ülearu oli.

Estonia meeskonnaliikmete kadumine

Esiteks, Avo Piht, õed Hannely ja Hannika Veide on vaid kolm nimetatudest, kes kadusid salapäraselt peale hukku. Ülejäänud kaheksa meeskonnaliiget kadusid koos nendega. Te küsite kuhu? Arlanda lennuväljale Stockholmis oli maandunud kaks lennukit läänest vahetult enne katastroofi. Tagasi läände lennates paar päeva hiljem oli pardal vähemalt 9 tundmatut/registreerimata isikut. Kõik see on dokumenteeritud väga täpselt Rootsi Lennuameti poolt. Ometi ei tea mitte keegi, kes need üheksa tundmatut reisijat olid või ei taheta seda avalikusele öelda? Õed Veidedest kuuldi mitmeid päevi järjest kuni 06.10.1994, seetõttu ei julge ma väita, et nemad olid seal pardal. Peale seda kuupäeva ei ole nendest midagi teada olnud. Muide, kõik meeskonnaliikmed, kes kadusid, olid ühes päästepaadis koos Pihtiga. Kui neid ei oleks kõrvaldatud, siis oleks nad olnud ju selged tunnistajad sellele, et kapten Piht pääses kindlalt. Teiseks, järgmine Estonia meeskonnaliige oli Kalev Vahtras. Vahtras elas huku üle esialgu ja transporditi Turu haiglasse, kus ta sai kokku (vahimadrus) Silver Lindega. Linde ja Vahtras olid ühes palatis ja said seetõttu omavahel rääkida, kõik olevat olnud korras. Hiljem viidi Vahtras millegipärast Rootsi haiglasse helikopteriga. Paar päeva hiljem leiti Vahtras Läänemerest surnuna, kehal peksmisjäljed ja torkehaavad. Soome kohtuarstlikku meditsiini laborist öeldi, et vigastused tekkisid, siis kui ta kiviklibusele rannale uhuti. Minu teada nii sellised vigastused ei teki või ma eksin? Kaks aastat hiljem leiti Estline'i juht Harri Enula okastraati mässituna ja visatuna Keila lähedasele raudteele. Üleüldse, enamik kes olid vähegi Estonia hukuga meeskondlikult seotud või teadsid midagi tollest ööst, mida ei oleks pidanud teadma, on sunnitud vaikima või tapetud. Kas tekitan piisavalt küsimusi juba?

Estonialt pääsenute nimekiri: http://heiwaco.tripod.com/Tabell2flottar.htm

Hukkunute nimekirja ma siia ei taha panna, sest see ei ole sobiv. Kes aga tunneb huvi, siis on see mul olemas täispikkuses.

Tuletan meelde, et Avo Piht ei olnud kaptenina tööl tol öösel, vaid oli registreeritudreisijana. 28nda septembri hommikul pidi olema tal lootsi eksam Stockholmi saarestikus, et tal oleks võimalus sõita Estoniaga läbi Stockholmi ilma lootsita.

Keda huvitab, siis saab lugeda Pihtist ja tema kindlast ellujäämisest Estonia pardal:http://www.ohtuleht.ee/7656/andi-meister-kapten-avo-piht-voib-olla-elus

Mayday kutsung

Panen teile siia kõhedust tekitava Mayday hädakutsungi ka. Laevad nimetavad ennast enda nimede järgi, et tunneks ära raadios kes keda kutsub. Näiteks Silja Europa tahab Estoniat raadiosse, siis öeldakse vastavalt Silja Europa Estonia ja vastupidi. Silla peal oli veel kapten Arvo Andersson, kes püüdis märku anda laeva uppumisest õhusireeniga. Viimane sireen tuli vee alt, sest laev oli juba muidugi korstnaga vee all. Andersson läks laevaga põhja.Hädakutsungi ajaks oli silla kalle tõenäoliselt 45-60 kraadi mitte 20-30 kraadi nagu neljastüürimees Andres Tammes väidab esialgu. Mayday andis sisse alguses Tammes ja pärast võttis üle Estonia teine tüürimees Tormi Ainsalu, kes alustab oma juttu soome keeles. Video lõpus karjub kaardikambrist Ainsalule koordinaate tõenäoliselt Estonia vanemtüürimeesJuhan Herma. Silja Europa tüürimees tõenäoliselt ei teadvusta endale alguses, et tegu tõelise hädaolukorraga ja laev on uppumas. Pange ennast nende meeste olukorda, kes olid enda surmani silla peal. Need mehed andsid enda elu, et edastada vajalikud koordinaadidning päästa vähemalt need 137 inimest külmaverelisest uppumissurmast. See on julgus, julgus mida tuleb austada.

https://www.youtube.com/watch?v=_7cZTEQJ2VQ

Videomaterjalid vrakist

1994nda aasta detsembris filmiti viienda ja kuuenda teki kajuteid ja sisustust, käidikaptenisillal ja toodi ära Estonia logiraamat, filmiti laeva vöörisosa ja rampi ning samuti ka ahtrirampe, mis olid veidi avatud positsioonis. Rockwateri sukeldusmeeskond, kes filmis kõik videomaterjalid, filmis üle 70 tunni videomaterjali, kuid ei filminud mitte kordagi tüürpordipoolset osa. Kõik materjal on filmitud pakpoordist. See ei loe, et Estonia lebab mudas tüürpoordipoolse osaga 118 kraadise kalde all, kõike oleks saanud filmida kui oleks tahetud. Enamik videomaterjale on kadunud, neid on lõigatud või on üldse ära hävitatud. Kes hävitab nii olulisi tõendeid nii olulisest sündmusest? Ju taheti varjata videode lõikamiste või hävitamistega seda, mida keegi teine näha ei tohtinud. Lisaks hävitasid tuukrid tõenäoliselt Estonia kõige tähtsama asitõendi, Atlandi luku polt. Atlandi lukk hoidis visiiri alt lukustatuna. Poole meetri pikkune polt visati tagasi merre, sest see oli liiga raske, et transportida. Maksimaalselt 100 kilone polt ja helikopteril ei ole jõudu järsku seda vedada? Visata ära huku kõige tähtsam asitõend on kuritegu. See asitõend oleks selgelt näidanud, mis juhtus tol ööl visiiriga, sest see ju hoidis visiiri alt lukus. Selle luku kadumine põhjustaski visiiri kolksumise vastu laeva keret enne kui visiir ära kadus. Ma ei tea kas te saate aru, mida ma püüan teile selgitada. Visiir oli tõesti kadunud uppumise ajal, aga torm seda ei põhjustanud, vaid võõrobjekt, mis lõhkus luku ning visiiri paigast lükatud konstruktsioon ei suutnud tormile vastu panna enam.Väidan, et visiir leiti laeva enda juurest, aga sellest tuleb juttu allpool. Üles toodi umbes 40-50 esemet, 3/4 neist jäi registreerimata ja visati merre tagasi öeldes jälle, et võimatu transportida. Kui inimestel ei ole midagi varjata, siis ka ei tehta sedamoodi. Lõpus saate joonised laeva asukohast merepõhjas ja asendist.

Pommiähvardus 27nda septembri õhtul

Lõhkelaeng?

Estonia pidi väljuma kell 19:00, kuid väljasõit hilines 15 minutit. Põhjuseks oli mitu tundi enne tehtud pommiähvardus kella 16 paiku. Inimesed evakueeriti laevalt ja viidi sadamahoonesse, siiski pommi ei leitud ja tavapärane pealelaadimine võis jätkata. Mis lööb omakorda õhku küsimuse, ehk pomm siiski oli, aga ei leitud? 1998. aastal otsustasid mõned eraisikud tähelepanelikumalt uurida neli aastat varem toimunud Rockwateri ametliku sukeldumisekspeditsiooni videosalvestisi. Ühel hetkel oli piki laevakeret liikuva kaamera

vaatevälja korraks jäänud mingi risttahukakujuline ese. Lähemalt vaatlemisel selgus, et viienda teki lähedal oli pakpoordi külge kinnitatud kandiline karp. Sakslasest uurijad viisid salvestise Saksa ja Rootsi lõhkeaineekspertide kätte. Mõlemad kinnitasid 90-protsendilise tõenäosusega, et risttahukakujuline karp oli allvee-lõhkelaeng.

Seejärel kontrolliti tähelepanelikult kõiki videosalvestisi. Kõigest mõni päev pärast katastroofi kaugjuhtimisega liikuvroboti kaameraga tehtud ülesvõtetel ilmnes üks üllatus. Saksa uurijad märkasid visiiri pakpoordipoolse lukustuse lähedal mingit kuubikujulist objekti. See oli seesama objekt, mis leiti ka viienda teki küljest. Detsembris ehk kaks kuud hiljem filmitud materjalidel on need lõhkelaengud kadunud. Jääb õhku küsimus, mida need seal tegid ja kuhu kadusid? Päästevestid need kindlasti ei ole.

Hauarahu kaitsmine betooniga?

See on üks kõige ajuvabamaid põhjendusi, mida ma Estonia uurimise käigus olen leidnud. Katta laev betooniga, et säilitada hauarahu ja hukkunute puutumatus? Vastupidi, see just rüvetaks neid ja alandaks. Te ei taha, et teie hauaks oleks betoonkirst ju? Selle teostamine oleks läinud kallimaks kui laeva ise üles tõstmine. Estonia tüürpoordipoolne osa jõuti juba katta meeletu koguse liivaga ja muu sodiga, õnneks betoonini asi ei jõudnud, sest hukkunute sugulased olid sellele vastu. Liiv toodi arvatavasti meie omaenda Hiiumaa ranniku lähedalt, sest hukkumispaik oli Hiiumaast vaid 50 kilomeetri kaugusel. Kui eesmärgiks oli kaitsta hauarahu, siis miks ei kaetud ka pakpoordi poolset osa liivaga üleni? Ma võin tuua mitmeid näiteid, kus parvlaevad on uppunud ja sadu inimesi on hukkunud. MV Dona Paz ja SS Heraklion. Neid millegipärast ei kaetud liivaga. Miks? Laevade sügavustel ei ole vahet, asi on põhimõttes.

Maailmas on tuhandeid uppunuid laevu, mille last on kümneid kordi väärtuslikum kui Estonia. Ometigi ei taheta neid liiva ja betooniga üle valada. Juba see kõik peaks tekitama peas küsimuse, et milleks see vajalik on? On midagi tõesti varjata?

Sõjatehnika vedamine Estonia pardal

Estonia pardal veeti tõesti sõjatehnikat, Rootsi tunnistas, et seda tehti kahel korral ja Eesti tunnistas, et seda tehti kolmel korral. Kellel on õigus? Esimene kord oli 14.september, teine kord 21.september ja kolmas kord oligi 27nda septembri õhtul kui laev pidi väljuma oma viimsele teekonnale. Seda kinnitab ka eluga pääsenud Carl Övbergi tunnistus. Ta ütles, et just enne seda, kui parvlaev Estonia 27. septembril Tallinnast väljus, suleti ajutiselt reisijate pääs sadamesse. Selle blokeerisid sõjaväelased, arvatavasti Eesti kaitsejõudude üksus. Veelgi enam. Siis sõidutati autotekile kaks veokit, mis võisid kanda strateegilist lasti ja alles pärast seda jätkus tavapärane pardaleminek. Mitte keegi ei kontrollinud, mis oli veokite lastiks, sest ülevalt poolt tuli käsk veokid läbi lasta ilma kontrollita. Sõjatehnika või muu selline oli see kindlasti, sest vaevalt jahu nende veokite lastiks oli. Kõik sellega seotud üksikasjad salastati rohkem kui 70 aastaks.

Estonia hämmastav uppumiskiirus

13 660 tonnine ja 157m pikkune parvlaev ei lähe kohe kindlasti mitte põhja 35 minutiga. Estonia oleks pinnal püsinud tunde kui mitte päevi, isegi tagurpidi olles, sest Estonia sees olev õhuruum oleks suutnud laeva hulpivana hoida. 18 000 kuupmeetrit õhku oli ainuüksi autoteki all olevas 14 veekindlates sektsioonides. Millegipärast läks kõik hoopis teisiti. Teisiti sai minna siis kui veepiirist allpool oli auk laevakeres, mille tõttu pääses vesi mainitud sektsioonidesse. Tüürpoordi poolses osas olevat olnud ka auk tunnistajate ütlustel kui nood väljaspool laevakere olid juba. Seda tunnistasid ka mitu rootslasest reisijat ja ka 2 aastat hiljem Rootsi Veeteede Ameti juht Johan Franson. Johan Franson oli muide peajuht sukeldumismeeskonna tegevustes ja kõik allus temale. Franson tunnistas uuesti sama asja isegi mitu aastat hiljem veel. Reisijate tunnistusi ei tasu nüüd samas väga tõsiselt võtta, sest nende jaoks oli see elušokk ja igaüks võib anda selliseid tunnistusi segaduses olles, aga lihtsalt mainin seda. Tahab keegi seletada Estonia visiiri "imelisi" jälgi, mis olevat tekkinud siis, kui visiir vastu laeva pirnivööri( bulbous bow) kukkus? Piltidel on näha kuidas võõrobjekt on libisenud mööda visiiri paremalt vasakule tüürpoordi külje alla.Visiiril olevad jäljed on sügavad ja joonelised, mitte aga "pehmelt" ümmarguselt mõlkis ehk nii nagu peaks olema. Ning näiteks mere põhjas olev kivi ei saa tekitada sellised jälgi, sest sellise metalli väänamiseks on vaja tohutut jõudu. Kahjuks ei tea ma selle jõu suurust, mida oleks vaja 8 mm paksuse visiiri struktuuri muutmiseks. Sellele on konkreetselt öeldes teine võõrobjekt sisse sõitnud, sest muud võimalust lihtsalt pole keset merd. Lisaks on paigast ära rihitud visiiri parempoolne külg, mida siit piltidelt ei näe. See tähendab ehk seda, et miski on tabanud visiiri paremat külge. Visiiri eemaldumine ja kukkumine vastu pirnivööri oleks tekitanud sellise heli ja vibratsiooni, mida oleks igaüks kuulnud ja tajunud väga selgelt. Kujutage ise nüüd ette kuidas 55 tonnine visiir tabab pirnivööri. Need "haavad" visiiril on vastalt 5,5 ja 7,5 meetri pikkused. Iga nn haav on erineva nurga all ja erineva pikkusega. Allpool olevatel piltidel saate aru millest ma räägin. Järgmiste väidetega lööks iga tulihingeline JAICi teooria pooldaja hambad kõrri mulle. JAICi lõpuraport väidab, et visiiri lukud ja kinnitused andsid järele ja vööriramp tõmmati koos visiiri kadumisega pärani lahti. Hiljem allveerobotiga filmides ilmnes üllatav asjaolu. Vööriramp oli avatud ainult 30-40 cm ulatuses ja sukeldujatel polnud võimalik siseneda autotekile. Üleüldse, kuidas teab JAIC minuti täpsusega millal visiir üldse küljest ära kukkus ja et ramp pärani lahti tõmmati? Videomaterjali põhjal oli ramp siiski peaaegu suletud? Estonia visiir leiti vrakist väidetavalt 1560 meetri kauguselt läänest. Või kas ikka leiti? Minu väide on see, et ei leitud, vaid leiti laeva enda juurest ja jälgede segamiseks transporditi kaugemale, et varjata tõde. Tõde sellest, mis visiiriga tegelikult juhtus. Lõpuraportis öeldaksegi, et visiir kukkus eest ja selletõttu laev uppus. Tegelikult juhtus midagi muud. Lähme tagasi sinna, kus ma rääkisin võõrrobjektiga kohtumisest. Visiiril olevad jäljed läheva paremalt vasakule mööda tüürpoordi külge. Nüüd tuleb uus küsimus siia, miks siis kaeti tüürpoordipoolne osa liivaga? Minu väide on see, et võõrobjekt libises mööda Estonia külge, mis tekitas ka vajaliku augu või avaused tüürpoordi. Sellepärast oli vaja katta tüürpoord liivaga. See seletaks Estonia kiiret uppumist ja toda miks nägid autoteki all olevad reisijad vett enne kui laev üldse kreeni hakkas vajuma. Estonia visiir asub praegu Rootsi kinnises sõjaväebaasis kuhu pääseb ainult erilubadega. Kui asi oleks täiesti puhas omadega, kas siis tõesti hoitaks nii olulist tõendit sõjaväebaasis luku taga avalikuse eest ning kuhu pääseb ainult eriloaga? See on jälle mõtlemiskoht, miks kõike tahetakse varjata. Kui keegi küsib, miks on visiir punast värvi täis, siis tegemist on Viking Line'i Viking Sally värvikattega, mille all Estonia enne seilas. Täismahuline artikkel Delfist, mis annab aimu teile visiiri majasuurusest mõõtudest ja olukorrast.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/video-ja-fotod-estonia-visiiril-on-tanini-naha-meeskonnaliikmete-jalajaljed?id=69824801

Aukude olemasolu vasak- ja parempardas

Nendest aukudest ei hakka ma kirjutama, sest on teada, et Estonias on augud sees. Ometi JAIC'i raport seda ei tunnista, vaid ajab jama suust välja lootes, et kodanikud usuvad kõike, mis ette söödetakse. Estonia teras on rebestatud ühe augu juurest suunaga väljapoole. Jutta Rabe analüüside tarbeks võetud proovid tõestasid neljas laboris, et metallis esineb plahvatuse jälgi. Teine auk asubki enesekindlalt väites tüürpoordipoolses küljes. Teise augu olemasolu saab kindlaks teha uute sukeldumistega vrakile, sest sinna kantud liiv on ammu ära uhutud, sest see pole merepõhja loomulik osa. Aastal 2000 oli juba näha tüürpoordipoolset võimaliku augu äärt laevakeres, aga Jutta Rabe sukeldujatel "polnud võimalik" sellega tegeleda. 14 aastat on möödunud viimasest teadaolevast sukeldumisest ja nüüd tuleb teha uued sukeldumised, et teada saada kas on tõesti enne nähtud auk paljastunud.

Lõppsõna

Miks ma tean sellest kõigest nii palju? Miks ma tean unepealt mitu inimest hukkus tol ööl ja kõike selle laevaga seonduvat? See ei ole tore asi, mida endal mälus hoida, aga kõike mida ma teen, teen pühendumusega. Ma tean Läänemere laevandusest rohkem kui 10 suvalist inimest kokku. Seda nimetatakse pühendumiseks ehkki see ei ole üldse mu erialagi. (Ärge tulge ütlema, et ma ei tea lihtsast füüsikast midagi. Kui on midagi öelda, siis põhjendage oma arvamus väga selgelt nii, et teised ka saavad aru. Minu haridustaseme üle ei ole vaja kahelda nagu mõned seda teinud praegu on.)

Minult küsiti, miks ma olen nii sisse ennast uurinud selle teemaga ja teisi laevahukke üldse mitte uurinud nii põhjalikult. Põhjus on selles, et tegu oli meie enda Eesti laevaga, meie oma. Vabanenud Eestimaa uhkus. M/S Estonia hukk oli Eesti vabaduse hind kahjuks...

Siin on ühesõnaga minu kolme aastase uurimistöö tulemus. Käesoleva raporti suuruseks on üle 2000 sõna. Ilmselgelt ei saa ma siia kirjutada seda 700-800 lehekülge, mida ma läbi olen töötanud. Teie saate sellest vaid väga väikese murdosa. Ma tahan, et inimesed vaidleks mulle vastu, et see ei ole tõde, mille ma siia just kirjutasin. Ma tahan, et te toote enda faktid ja põhjendused välja, miks minu lõpuraport on kehtetu. Ma ei ole see järjekordne "vandenõuteoreetik", vaid ma tahan et inimesed vaidleks selle teema põhjal, sest on aeg avada silmad ja mõelda laiemalt. See on halb muidugi, et 20 aastat vanad haavad on jälle lahti kistud ja tegevus selle üle ilmselt kunagi ei peatu, aga kõik ei ole alati nii nagu väidetakse. Ma ei ole ainuke, kes kahtleb JAIC'i raportis, minusuguseid on sadu kui mitte tuhandeid. Mu ülesandeks oligi välja tuua need punktid, miks ma kahtlen selles. Kui keegi tõsiselt huvi tunneb nüüd selle teema vastu, siis soovitan lugeda Drew Wilsoni raamatut "Auk", mis räägib Estonia hukust väga tõsiselt. Samadel teemadel umbes nagu mina. Mina ise ei ole seda lugenud ja ühtegi materjali sealt ei võtnud. Kui keegi tahab minuga vaielda sellel teemal, siis palun võtke julgelt ühendust minuga. Samuti on pühendatud Estonia auks üks lugu, Marillion - Estonia. Minu jaoks on Estonia teema nüüd lukus selle raporti lõpliku avalikustamisega. Aeg oleks inimestel mõelda oma enda peaga.