AUS VALE

Räägin enda teekonnast ning toimetulekust  finantsmaailmas.

18 aastasena töötasin pangas, õppisin ülikoolis majandust ning elu tundus huvitav. Olin uhke, kuna pangatelleri ametikohta minu tuttavatel polnud ning see tekitas minus tunde, et olen väärtuslik. Ülikooli majandusteaduskonda rahandust õppima asudes valmistas see põnevust juba seetõttu, kuna raha kõlas mulle ju nii magusalt. Ning miks mitte tegeleda selle erialaga, kus harjusin juba varakult toimetama suurte summadega. Miljoneid sularahas lugeda valmistas vaid naudingut ja rõõmu. Ülikooli loengutele küll väga ei jõudnud, kuna kolmapäevast juba algas minu teine ahvatlus- rajud peod. Minu kired- pidutsemine ja raha ning uhkus käsikäes viisid edasi välismaale tööle. Pakkumine oli ülimalt ahvatlev ning kahe aastaga Eestist väljaspool elades teenisin oma esimese miljon krooni. Tavidis suurte patakatega eurosid kroonideks vahetades ei tulnud aga mõttessegi näiteks kulda või hõbedat soetada. Finantsalane teadlikkus- tulin vabalt toime miljonitega, kuid tulevikku panustamiseks, elus suurema pildi nägemiseks seda teadlikkust avanenud veel polnud. Teenitud miljon krooni kuluski sõna otseses mõttes kiirema ajaga kui olin selle nimel vaeva näinud. Jah, soetasin küll pilkupüüdva auto, kuid peomeeleoludes avariid, saadud trahvid ning mõned tänavapostid kinni makstes kulus raha kiirelt. Just teadlikkust, et rahaga võib teha midagi enamat kui kulutada, sellist vaatenurka ma endas avastanud veel polnud. Väljamaalt teenitud raha otsas, töötasin end ka Eestis kiirelt „üles“. Uhked ametikohad, iseendale ja loomulikult teistele näitamiseks justkui loodud. Ja tegelikult elasingi palgapäevast palgapäevani- raha kulus riietele, kingadele, kosmeetikale. Ilusad asjad vajasid ju ostmist. Homsele ma ei mõelnud.

Nimetan seda eelmiseks eluks. Meeletud peod täitmas minu elu, need „mainekad“ töökohad vaheldusid kuna rutiini ma ei sallinud ja vajasin pidevalt vaheldust. Selle nõndanimetatud eelmise elu viimane ametikoht oli alkoholiettevõttes müügi- ja turundusjuht. Juht- milline imelise kõlaga amet! Ja veel alkoholiettevõttes, lust missugune.

Piirangud, mitte minu tahtest olenev töökellaaeg ning allumine pole mulle meelepärane. Olen olnud isepäine ning elanud alati kui võimalik ja kui ka mitte võimalik siis ikka enda reeglite kohaselt. Märgates minu isepäisust sain alatihti kommentaare- miks sa oled selline, miks sa ei võiks olla nagu kõik teised? Kui palju kordi seda öeldud on.. Kõik me peame tööl käima ja keegi ei taha seda teha, kuid raha tuleb ju teenida.. Maast madalast üritatud selgeks teha, peale suruda kellegi teise uskumusi. Ja niimoodi olemegi elanud, võttes lihtsalt omaks lähedaste uskumusi. Jah, need uskumusmustrid võivad kergelt külge hakata kuid süvitsi me ei saa kellelegi (õnneks või kahjuks) mitte midagi selgeks teha. Taipamised tulevad iseendal ja need päriskogemused tulebki omast varnast võtta.

Eelmise elu lõputipuks võib lugeda koomaseisundi, mis viimaks ometi pani mind iseendale ning maailmale teisiti lähenema. Ei peatanud mind tookord ei Paldiski mnt rohelised aiad ega ülisuured trahvisummad joobena seadust rikkudes. Ning peale mõneaastast haiglateperioodi võtsin vastu otsuse, et aitab sellest elupõletamisest. Ilu ja tervis olid maha joodud, rahast rääkimata. Koomast väljatulek oli lühidalt öeldes suhteliselt segane periood. Elatusin invaliidsuspensionist ning lonkasin alkohoolikute tugigrupis käia. Tugigrupp asendus peagi terviseloengutega ning sealt edasi üha selgema maailmapildiga. Ähmasus ning roosad prillid hakkasid lõpuks eest ära vajuma…mis päriselt oluline on?

Minu uus elu peale ärkamist. Tohutud võlad, masendus ja selginemine üheskoos. Umbes pool aastat peale koomastärkamist õnnestus endale töökoht hankida, trahvid vajasid maksmist ning asusin tööle postipakkide sorteerimisosakonda. Selles tööstushoones masinatemüra ja tolmu sees töötamine polnud just kergemate killast. Kuid trahvid ikka vajasid maksmist, mis sest et raske töö. Mulle võimaldati tasumist graafikualuselt, kuid summad olid siiski väga suured. Ja raha, mis kulus mul enne kasvõi lihtsalt taksosõidu peale, oli omandanud minu jaoks hoopis uue tähenduse.  Hakkasin jälgima hindu ning kokku hoidma ja säästma, oluline oli trahvid makstud saada. Miski minu sees ütles, et varsti on see säästmine läbi.

Ka sel ametikohal ei püsinud ma kaua, teadvuse avardumine oli kiire. Olen hea suhtleja ning miks mitte viia enda annet ellu ning asusingi tööle müügi- ja reklaamialal, milles tundsin end tugevalt. Pool aastat ning siis ka sellest aitas. Kaua võib, küsisin ma endalt. Kus ma tunnen end tõeliselt hästi ning mis oleks jätkusuutlik ning arendav? Ma lihtsalt ei suuda kellegi teise rahakotti täita enese arvelt, elada kellegi piirangute kohaselt. Küll tuleb võimalusi, ma lihtsalt nii teadsin seda! Uskusin, et kuuse alla ma elama ei lähe ja nälga ei jää.  See suur vaba ruum, mille olin endale tekitanud ebavajalikust loobumisega, andiski tohutud uued võimalused. Ning just finantsilise edu saavutamiseks ja tõeliseks enesearenguks! Seda nii, et olengi iseenda tööandja, et kontrollingi enda sissetulekuid ning loon raha tegevusega mis mulle meelepärane. Ellu saabusid projektid, mis andsid mulle vabaduse korraldada enda töögraafikut täpselt nii nagu ma ise seda soovisin. Enam ei anna enda jõudu ja elu üle otsustamist kellelegi teisele… väljusin mugavustsoonist ning hakkasin lõpuks võtma täielikku vastutust iseenese elu eest.

Minu ellu saabunud suurprojekt ületas kõik minu ootused. Rahalised preemiad, aina kasvav rahaline sissetulek iga päevaga. Just see, mida olin soovinud. Investeerimisvõimalus, millest ei saanud loobuda. Tohutud igapäevased kasvuintressid. Ja see võimalus kehtib kõigile, absoluutselt kõigile. Tasub ainult võimalusest kinni haarata! Ainult tahe raha kasvatada ning see kasvabki. Ja väga lihtsatel tingimustel. Kiire kerge raha. Suur raha küll, kuid kelle või mille pealt see tuleb? Tootlikkus on kõrge ning raha voolab kergelt. Kuid kelle arvelt? Küsimus oli tohutult edasiviiv. Sünkroonusused tõid ellu täpselt vajaliku info- sai alguse sündmustejada, mis on aidanud need “roosad prillid” eest ära kangutada. Ja justnimelt kangutada kuna nii tugevalt neist ise kinni hoidsin. Kui pimedaks me iseennast oleme teinud või lasknud kergemeelselt teha? Kellele me valetame? Iseendale eelkõige. Minu nägemus finantsmaailmast oli valusalt lahti rullumas… nähes suuremat pilti. Hakkasin mõistma, et olen taaskord kellegi hüpiknukk. Kellegi niitidest lükata-tõmmata. Keegi taustal kontrollimas kogu seda projekti. Ja kuhu see niiviisi kõik välja viimas? Kui seal ebaausust, siis pole see ju jätkusuutlik.. siis leidub ka ju pärast kannatajapool nende kõrgeltteenivate inimeste kõrval. Ei- ma ei kavatsegi tulu teenida nii, et keegi kannatab. Mina seda valu ega pisaraid siia maailma ei kavatse juurde luua. Loon pigem väärtust. Ning tunnen, et see on üks järgmistest olulisimatest valikutest, mida olen vastu võtnud.

Mind ootas mitmekümnetuhande euro suurune preemia, mis nii magusana tundus. Mis selle raha taga tegelikult peitumas? Ei ole aga enam roosasid prille seda olukorda ilustamas. Mõistmine, et ettesöödetud info oligi väär ning raha tulemas kellegi teise arvelt, andis rahamaailmale hoopis uue tähenduse. Ja olingi vale lõksus enne kui kohale jõudis mis päriselt toimumas on. Ahvatlevad valikuid on meid igal sammul ootamas ning ükskõik mis, kui see ebaausatele tingimustele ning ahnusele rajatud, ei jää püsima. Meie võimuses on juhtida enda elu. Meie võimuses on teha see valik, kuidas materiaalset maailma loome. Ja seda igavikulises mastaabis. Iga mõte, tegu, sõna loeb. Ja ikka tegelikult suuremas plaanis kui vaid see elu. Meie võimuses on enda emotsioone juhtida ka rahaga seoses. Loobu, ning sa saad kõik. Ma polnud sellest varasemalt aru saanud, kuid loobudes nii salakavalast soovist pidevalt midagi saada, suutsin murda mõttemalli ning näha suuremat pilti. Maailm, kus tormatakse suurepäraste võimaluste peale raha teha. Maailm, kus raha tehakse nii kergelt, kiirelt, iseendale mitte tunnistades kui see tulemas kellegi arvelt. Iseendale valetades.. kuidas selliseid mustreid jätkates üldse areneme? Kasuahnuse eesmärgil, pettusele rajatud viisidel ikka tulu teenides? Suurimad valetajad võime olla vaid iseendale. Ja kui valetame iseendale, siis kuidas saame teiste, ka oma kõige armsamate suhtes ausad olla…? Enamat loob see, kui mitte mõelda kust vaid saaks ning lihtsalt võtta vastu elu võimalused.  Sest elu kannab. Ja kannab ette meeletult võimalusi, tohutult rikastavaid nii materiaalses kui vaimses mõistes. Kui vaid ise tahta olla siiras.

Loeb see, mis loob väärtust. Ning päriselt väärtust, kus kannatajaid pole. Võib kõlada utoopiliselt ideaalse maailmapildina, kuid kui seda uskuda ja tasapisi omal käel ellu rakendada, siis ju maailm muutubki.

Kogu see krempel kukub kokku. Kogu see ahnus ning ebaausus. Kogu see maailmapilt mis meile maalitud. Iseenese teadmata või teadlikult oleme nii paljus toetanud ikka valet. Kuidas saaks veel kaugemale näha neist piiridest? Veel laiemalt näha sellest pildist, kuhu oleme lasknud end raamida? Luua tõeliselt midagi enamat. Finantsmaailm on imeline, kui mõista, millist väärtust sellega luua suudame! Raha tuleb kergelt, kui seda vaid uskuda ja teed sillutada aususele. Tõeline finantsvabadus ootab, tuleb võtta vaid need roosad prillid eest ja näha seda maailma veel elavamana. Päriselt elavamana.

allikas ; igavene