Puuduses kannatavad inimesed ja toiduabi.

Viimasel ajal on lehtedesse jõudnud palju uudiseid teemadel , kuidas toidukaup kauplustest prügikasti rändab, abivajajatest ja ka inimeste erinevatest arvamustest selle teema suhtes. Kuigi  enamus meie nn. koorekihist leiab, et ei ole see meie riigis lokkav vaesus nii hull midagi, siis reaalsuses tegelikult ikka on küll.

Igapäevaselt rändab toidupoodides , restoranides ja ka paljudes muudes toiduainetega tegelevates asutustes suur hulk toitu prügikastidesse. Samas on meie riigis suur hulk neid, kes seda väga vajaksid… ja ma ei pea silmas vaid puudust kannatavaid peresid. Mõistan, et ettevõtted ajavad taga kasumit, kuid kui see toit nagunii minema visatakse ja sellega seoses tekivad ka kulutused, siis kas ei oleks mõttekam ja ka kasulikum see abivajajatele anda? Paljud kauplused on kasutusele võtnud ka toiduainetele , mille säilivusaeg on lähenemas soodus protsentide lisamise. Kahjuks on aga see allahindluse määr enamasti nii väike, et enamus inimesi eelistavad maksta need mõningad sendid juurde ja osta selle eest juba värskemat kaupa. Poodides, kus allahindlusprotsent on suurem jääb ka vähem toidukaupa ära viskamiseks alles.

Jõuaksin nüüd selleni, kui toit on juba oma teekonna prügikasti läbinud. Usun, et enamus meist on näinud sotsiaalseid eluheidikuid, kes oma toidupalukesi prügikastidest otsivad. Selle asemel aga, et neile seda vähestki võimaldada, tehakse kõik selleks, et see mingil juhul võimalik ei oleks. Enamus kauplusi lukustavad enda prügikastid, toit lastakse läbi purustajate, et see mingil juhul tarbitav ei oleks ja osades kohtades kallatakse ka üle kemikaalidega ( põhjenduseks muidugi kahjuritõrje). Kuna töötasin ka ise ühes toidupoes kassapidajana ja tänu sellele teadsin ka poe turvatöötajaid, siis jõudsid minuni ka juhtumid , kui poodi ostu sooritama tulnud asotsiaal kästi kõrgemal seisvate ametnike poolt poest välja saata, sest ta on räpane, haiseb ja häirib seega teisi kliente. Kas tõesti ei ole siis elu hammasrataste vahele jäänud inimesel, kes korjab kasvõi prügikastidest ellu jäämise nimel pudeleid õigust sooritada oste nagu teistel klientidel? No jah, usun, et nii mõnelegi poekülalisele tundub see ebameeldiv , aga samas on ju ka tema inimene nagu me kõik ja ei saa me iialgi kindlad olla , et kunagi saatuse tahtel me ise samas seisus ei ole.

Eestis eksisteerib ka selline tore organisatsioon nagu Toidupank. Leian, et mõte iseenesest on ju väga tore ja teretulnud, samas on mul teatud põhjustel tekkinud selle organisatsiooni hea eesmärgi suhtes teatavad kahtlused. Usun, et nad on oma tegevusega aidanud paljusid abivajajaid, samas tundub nende suhtumine mulle kohati imelik. Kui varem kuulsin toidupangast ja selle tegevusest äärmisest palju, siis millegipärast peale Jõulutunneli saate kogutud annetuse (208 154 eurot) kätte saamist on nende tegevus kuidagi maha vaibunud. Uudiste kaudu tean, et selle raha eest osteti 3 uut kaubikut, aga kuhu kasutati sellest üle jäänud raha? Lisaks on nad korraldanud ka palju muid annetuste kogumisi, samas abivajajateni on jõudnud nendest summadest äärmiselt väike osa, enamus on läinud kulutuste nimekirja…seega tekibki küsimus, keda me siis enda annetustega õigupoolest aitame? Häiriv on olnud ka nende suhtumine abistajatesse. Toidukaupa koguvad nad korjanduste käigus enamasti, ehk siis poes käivad inimesed lisavad nende korvidesse omalt poolt ostetud kaupa. Soovitakse kuivaineid, konserve ja muid pika säilivusajaga kaupu. On inimesi, kes lisavad sinna korvi ka näiteks värsket liha , piimatooteid, pagaritooteid ja üldiselt kaupa, millel ei ole just eriti pikk säilivus aeg…kahjuks olen pidanud tõdema, et tihtipeale järgneb seepeale kogujatepoolne ninakrimpsutus. Näinud olen ka seda, kui mõningad kommi ja präänikupakid läksid seal samas kogujate hulgas tarvitamisele ( väidetavalt oli pakk katki läinud). Igatahes leian, et abivajajatele oleks igasugune abi teretulnud ja ka puudustkannatavad pered soovivad tarbida nii piima, kui lihatooteid.

Sellega jõuangi järgneva probleemini, nimelt osa toidust rikneb enne abivajajateni jõudmist. Põhjuseks on peamiselt see, et jagamine on planeeritud ajakava kohaselt ehk siis kõigepealt kogutakse kaup kokku, siis hakatakse seda sorteerima ja lõpuks saadetakse siis kindlal ajal laiali. Kahjuks ongi selle süsteemi miinuseks, et toidukraam ei jõua inimesteni õigeaegselt. Kui kaup lõpuks jõuabki sihtpunkti, kust seda siis omakorda hakatakse laiali jagama, on probleemiks veel see, et see ei pruugi just alati jõuda õigete inimesteni. Seda kellele toidukraam läheb otsustab enamasti teatud kriteeriumite järgi ringkonna sotsiaaltöötaja. Mingil põhjusel on olnud aga ka olukordi, kus jagamispunkti juurde sõidab uhke maastur, sellest väljub välimuse järgi jõukal järjel olev inimene ja laob toidukaubad oma autosse, samas kui pereema , kellel tõesti pole midagi toidulauale panna jääb tänu sellele abist ilma.

 Muidugi ei jõua suur hulk abist nendeni , kes seda vajavad ka seetõttu, et perekonnad häbenevad oma vaesust ja ei lähe abi küsima, kartes ümbritseva ühiskonna halvakspanu. Samas meie riigijuhid, kes peaksid igaüks vastutama tavainimese heaolu ja toimetuleku eest reisivad, kulutavad ja priiskavad suurendades sellega ka ühiskonda tekkinud lõhet vaeste ja rikaste vahel. Suur osa meie riigi koorekihist isegi ei teadvusta endale seda probleemi ja väidab, et seda ei olegi olemas ja kõik on korras. No ega ei ole ikka küll. Eestis on suur hulk inimesi, kes loevad sente, et saada toit enda lauale. Palgad on väiksed , maksud tahavad maksmist ja inimesed on muutumas selles suures hinnatõusude võidujooksus järjest nõrgenevaks ja kurnatumaks osapooleks. Hinnad muudkui tõusevad, aga sellega koos ei tõuse inimeste sissetulekud sugugi.

Lisaks vaesuse käes kannatavatele inimestele, on meie riigis ka väga palju loomadevarjupaiku ja kodutuid loomi, kellele samuti kuluks ära igasugune abi. Selle asemel , et kõik säilivusaja ületanud toidukaup prügimäele saata, võiks sellega ju hoopis teha rikkamaks mõne toreda varjupaiga kutsu toidulaua. Olen tuttav ka tarbijakaitse seisukohaga, et loomadele ei tohi anda ega viia kõlblikus aja ületanud toidukraami.  Samas ei ole ju kõik vaakumpakendites olev toidukaup ( lihad , vorstid jne.) ilmtingimata riknenud.  Isegi kui kõlblikus aeg on möödunud on vägagi paljud toiduained õigel säilitamisel endiselt tarbitavad  ja alati võib neid ju ennem kuumtöödelda.

Kuna mõtteid oli peas palju keerlemas, siis tundub , et ka jutt venis kuidagi pikaks ja segaseks. Milleni ma aga tahtsin jõuda, on see, et ennem kui ettevõtted , riigijuhid ja ka inimesed ei muuda veidikenegi oma suhtumist, ei saa me ka näha paremuse poole liikumise märke. Vaja on rohkem hoolida ja mõelda nendele, kes meist rohkem abi võivad vajada , sest tegelikult ei tea meist ju keegi, millal meie elus võivad raskused ette tulla ja meie võime abi vajada.

Veronika F.