KÕIK EI OLE KULD MIS HIILGAB

hiljuti toodi mulle kingituseks eestist latt vorsti...
organism ihaldas midagi möödanikust nõuka ajast...
kinkija arvas, et üks parimaid vorste nõo lihavürsti toode...
pakendil nimi moskva ja lausa täissuitsuvorst, lisaks kuldne silt premium... kui nägin seda viimast nime kullaga kaetud premium, mis kuidagi ei sobi toiduainetele nimeks ehk hindamiseks jne
sest premium väljendit kasutatakse siiski teistes olukordades ja mõistes, mitte aga vorsti puhul... nii tekkis mul kohe kahtlus...
kui avasin kilekotikese, milles vorst, tundsin ma tuttavat kaunis tugevat lõhna, sellisena lõhnab ka poola feik-võlts suitsuvorst!
vorst oli kaetud tugeva paberkattega, mis tumepruun- musta värvi ja millest näha kohe, et see immutatud suitsuaroomi kemikaaliga ehk ka peale pritsitud... pakendil ka hoiatus, et vorstikest ei ole söödav!... kui selle kesta eemaldasin, siis oli sisul endal vaevalt tunda mingit suitsetamise lõhna rääkimata suitsu maitsest ehk üldse täissuitsu maitsest ja sisust... liha mis vorstis kasutatud,
isegi seda polnud keegi viitsinud suitsetada, rääkimata,
et keegi oleks suitsetanud üldse vorsti...
vorst koosnes suuresti kamarast ja rasvast ning on sisult robustne ja odav! seda võib süüa, see ei ole väga ebameeldiv, kuid kahtlematult pole siin midagi tegemist täissuitsu vorstiga üldse!
pakendil on loetelu hiigelpaljude lisanditega, sealhulgas ohtlik soja! samas ei sõnakest kus suitsetatud, kuidas suitsetatud ja millega suitsetatud!
minu läheduses on paarisaja meetri kaugusel korralik liha-vorsti suitsetamise vabrik, kus suitsetamine toimub lepa laastudega...
fantastiline vanaegse suitsusauna lõhn levib juba kilomeetrite kaugusele... võtsin vorsti kaasa ja läksin sinna vabrikusse laborisse... valges kitlis vanem mees, operaator maitses vorsti ja vangutas pead... kust sa ostsid selle, küsis ta...
vastasin, et eestist toodi ja pakendil seisab täissuitsuvorst...
rootslane vana suitsetamise meister muigas tugevalt ning lisas,
et sind on rängalt petetud, siin pole mingitki tegemist üldse suitsu vorstiga... ümbris on immutatud kemikaaliga suitsuaroomiga ja see on ka kõik... ümbrisest on veidi imbunud aroomi ka vorsti, kuid täissuitsu vorst ei saa olla nii pudrune ja pehme...
kaasa andis ta mulle väikese pakikese, mille kohe kodus avasin...
köök täitus ülimeeldiva lõhnaga, värskelt suitsuahjust võetud suitsusink... lõikasin viilu ja maitset on võimatu edastada, see sulas suus ja viis mind muinasjuttu, maale, kus kunagi saunast toodi suitsuliha ja milline pehme mõnus suitsukamar...
siit järeldus, et kui eestis oleks toiduainete kontroll, poleks seda nõo moskva feik-võlts täissuitsuvorsti müügil ehk vähemasti mitte taolises pakendis eksitava nimega ja kuldse sildiga lisaks...

eestis puudub toiduainete kontroll ja ostjale kaitse...
kõik ei ole veel kuld, mis hiilgab...
/ heiki herman soome /