Lugupeetud kolleegid! Härra spiiker! Härra peaminister! Kadri ütles, et hea lastetuba ei luba tal olla üleliia kriitiline. Palun siis oma vanemate ees andeks, aga ma pean olema kriitilisem. Enam-vähem saja päeva puhul tehtud poliitiline PR-trikk, milleks tänane peaministri ülesastumine siin oli, oli minu meelest maitselage ja sisutühi. Ja see kirjeldab kogu viimast sadat päeva. Millega on siis silma paistetud kolme kuu jooksul? Inimesed, kes räägivad Kreeka kontekstis majanduslikest reaalsustest, tegelesid maksude tõstmisega, tegelevad seletamisega, et kuigi viimased 15 aastat on meil olnud toimiv ja kõigi poolt aktsepteeritud immigratsioonipoliitika, nüüd enam niikuinii niimoodi jätkata ei saa, ja tegelevad ka Kreeka pankrotipesa osaluse suurendamisega. Võtaks need siis ükshaaval ette.
Kreeka probleem on ainult osaliselt see, et Kreeka riiki valitsetakse kreekalikult. Kreeka riiki on kreekalikult valitsetud üle saja aasta. Tegelik probleem on selles, et puhtast eurodogmast lähtuvalt on Kreekale ikka rohkem ja rohkem laene peale surutud, mis on osaliselt tingitud sellest, et sakslased on kurikavala skeemiga käivitanud euroala, kus 80% Saksa SKT-st tuleb sellest, et teised eurooplased ostavad Saksa kaupa. Seda kaupa ostavad nad Saksa pankadelt laenatud rahaga. Kui me räägime majanduslikust reaalsusest, siis see ei ole jätkusuutlik. Seda on lahendatud erinevate abipakettidega ja praegune kolmas – tuletame jälle meelde, et neid ei tohtinud kunagi olla rohkem kui üks –, nii-öelda investeeringupakett ei jää kindlasti viimaseks, sest Kreeka võlg on nii suur, et see lihtsalt ei ole tagasi makstav. Sellises olukorras tulla parlamendi ette rääkima solidaarsusest – põhimõtteliselt on solidaarsus Eesti poliitilises leksikas muutunud ropuks sõnaks. Meil ei ole mingit mõistlikku põhjust aidata Kreekat veelgi raskemasse olukorda lükata, kulutades Eesti maksumaksjate raha, kui me läheme kaasa selle paketiga, mis praegu on välja hautud. Aga nagu peaminister rõhutas, ta ei ole veel öelnud, et Eesti valitsus peab seda vajalikuks. Ilmselt loodetakse, et keegi teine kuskil selle asja nii-öelda umbe jooksutab.
Eriti maitselage aga oli see, kuidas Reformierakond reageerib kriitikale, hakates sildistama opositsiooni. Me saame aru, see on euroopalik komme. Vaat see on täpselt see, mida Euroopas tehakse. Inimesed, kes räägivad rahvuslike huvide kaitsmisest, tembeldatakse rassistideks, vihakõne kõnelejateks, kinnisteks tagurlasteks, kes mitte millestki mitte midagi aru ei saa. Peaminister rääkis meile sellest, kuidas riiklike ja rahvuslike huvide nimel ei tohi poliitilist punkti noppida. Aga kui meie arvame, et riiklikud ja rahvuslikud huvid ongi see, mida me kaitseme, siis see poliitiline punkt tuleb meile iseenesest, mitte sellepärast, et me läksime poliitilist punkti noppima. Hurjutada oma poliitilisi vastaseid siltidega, suutmata ise peaaegu kahe tunni jooksul ühelegi küsimusele ühtegi konkreetset vastust anda, no see ei ole see poliitiline kultuur, millest melie peaks siin loengut pidama. Küsimusele, millised omavalitsused siis on need, kes on vabatahtlikult nõus olnud vastu võtma immigrante, ei saanudki ikka vastust. Tuligi ainult üks ümmargune jutt. Küsimusele, kui palju Eesti siis praegu on Kreekale raha andnud, millest me ilma võime jääda, räägiti sadadest miljonitest. Ma tuletaksin meelde, et ka meie erakond oli kategooriliselt vastu nendegi sadade miljonite andmisele, sest juba aastal 2012 oli meile selge majanduslikust loogikast lähtuvalt, et Kreeka ei ole võimeline oma laene teenindama ja varem või hiljem tuleb Kreeka võlad ümber struktureerida. Seda eirati, selle asemel on suurendatud Kreeka võlakoormist peaaegu 200%-ni SKT-st, mida ei ole mitte kunagi tagasi makstud maailmamajanduse, moodsa majanduse ajaloos, mitte kunagi. Nüüd ikkagi tahetakse, et me suurendaksime veelgi seda raha, millega me riskime Kreekas. Milleks? Mingit solidaarsust siin ei saa olla, sest et Kreeka on aastakümneid kauem saanud eurotoetusi kui Eesti. Täpselt samamoodi nagu kõik teised Euroopa Liidus. Meil ei ole mingisuguseid kohustusi ega mitte mingisugust moraalset ülesannet aidata Kreeka rahvast põlvili suruda, sest praegune abipakett seda teeb. Kreeka lahendus oleks võlgade restruktureerimine, osa võlgade mahakandmine ja oma raha taastamine. Aga sellest ei taheta Euroopas absoluutselt midagi kuulda ja selle tõttu me näemegi jaburaid poliitilisi lahendusi, mis eiravad majandust.
Mind häiris ka väga üks väga lühikene koht peaministri sõnavõtus, kus ta ütles, et kõik Eesti parlamendi erakonnad andsid Euroopa Liidu asjade komisjonis heakskiidu valitsuse praegusele immigratsioonipoliitikale. See ei ole päris täpne. Kõik Eesti parlamendi erakonnad kiitsid heaks valitsuse seisukoha, et immigratsioon peab olema vabatahtlik. Kui ta on vabatahtlik, siis me otsustame ise, kes, millal, kui palju tuleb. Kui ta ei ole vabatahtlik, siis valitsus ületab ELAK-is antud volitust. See on väga lihtne.
Nüüd riigikaitsest, mida ka puudutati siin lühidalt. Konservatiivne Rahvaerakond on korduvalt olnud väga teravalt kriitiline nii praeguse kaitseministri kui praeguse peaministri suhtes, kuna meile on ilmne, et praegune valitsus tegelikult ei saa aru sellest, kui kriitiline on meie riigikaitse seis, ja lähtub ikka veel plaanidest, mis on paika pandud enne Ukraina kriisi. See ei ole adekvaatne käitumine. Meil on vaja need plaanid kiiremas korras ümber teha ja paljud asjad ettepoole tõsta. Kui keegi tuleb ütlema, et selle jaoks ei ole raha, siis palun mitte seda öelda samade ministrite poolt, sama valitsuse poolt, kes leidis ilma igasuguseid küsimusi küsimata sadu miljoneid, et Kreekasse raha uputada. Kõigepealt peaks ikka enda riigikaitsega tegelema ja siis tegelema kuskil Euroopa perifeerias asuvate solidaarsusküsimustega. Nii või teisiti tuleb üle korrata, et praegusel valitsusel ei ole moraalset autoriteeti midagi teha. Mida kiiremini see valitsus laiali läheb, see parem Eestile. Aitäh!
Jaga ka sõpradele ja lähedastele
0 comments:
Post a Comment