Sa näed, aga ei mürista!
Mille kõigeni inimeste lõputu ahnus välja viib...
Pannakse mürgid purki, esitletakse imeravimitena.
Kui ema lööb oma last, saab ta karistada, aga kui söödab sisse mürke sunniviisiliselt, on see okei? Kus on alles topeltstandardid.
Kui ema lööb oma last, saab ta karistada, aga kui söödab sisse mürke sunniviisiliselt, on see okei? Kus on alles topeltstandardid.
Tuleb meelde tuntud laste muinasjutt, mis tegelikult illustreerib ka kaasaja ühiskonda: "Keisri uued rõivad", kus inimeste mõistuse tagasitulemiseks peab väike laps hõikama: "See pole ravim, see on ju mürk!"
Võibolla siis inimesed ärkavad?
Räägitakse, et ravimid on ohtlikud, kuid neid asendatakse veel ohtlikemate, tundmatute ainetega, millel pole isegi ei tõendeid ega ka analüüse, rääkimata uuringutest, et need oleks ohutud. Ütleks ainult, et osav müügistrateegia paneb meid isegi suhteliselt keskmiseid tolmuimejaid 5kordse hinnaga ostma, kui vaid oskad selle ilusasse ja eksootilisse pakendisse mässida.
Alati alustatakse ridadega: "See on midagi uut, see muudab su elu, sul on seda just praegu vaja. See on teistsugune. Ära allu 'tavalisele'. Sina oled ju eriline."
Kõik me tahame olla ju erilised, millegagi eristuda. Kuid meid ei erista pelgalt tahtmine. Eristab meid see, kui suudame vajadusel ja ise mõelda. Me ei pea alati kuhugile kuuluma, seltskonda, seltsi või organisatsiooni. See kõik on kindlasti arendav, aga see ei liiguta meid alati enese keskmesse.
wink-emotikon
wink-emotikon
Niiöelda 'valgustajad': "Ära toeta ravimifirmasid, aga osta meilt! Ka meie tahame ju raha."
Mitte miski siin ilmas pole tasuta.
Hoidkem oma lapsi!
Eelnev jutt kirjeldab antud artiklit, mida saab lugeda siit:
0 comments:
Post a Comment