 |
| (ALDO LUUD) |
Kui
uue lastekaitseseaduse plussiks on selgus ametnike tööjaotuses, siis
miinuseks ebaselgus peredele. Endiselt on palju vastamata küsimusi,
ilusate lausete tõlgendamisruum on liiga lai, paljud senises seaduses
olnud asjad jäävad tähelepanuta.
Seitsmeaastase lapse pärastlõunal üksi
kojujätmise kohta andsid erineva astme kohtud Eestis hiljuti väga
mitmesuguseid tõlgendusi. Uus seadus ütleb aga selgelt: lapse hooletusse
ehk puuduliku järelevalvega jätmine on keelatud. Olgem ausad, 24/7
järelevalve lapse üle pole tegelikus elus võimalik ja see poleks alati
lapse huvideski.
Millal on laps hooletusse jäetud?
Keeld last hooletusse jätta on ka
Lõuna-Carolina osariigis. Sel suvel jättis üksikema Debra Harrell oma
üheksa-aastase tütre ühel koolivaheaja päeval mobiiltelefoni ja
koduvõtmega varustatult kodu ja ema töökoha lähedale parki laste
mänguväljakule. Seal käib palju vanemaid ja ka vabatahtlikke, kes
riiklikult rahastatuna lapsi toitlustavad ja jälgivad.
Keegi
seaduskuulekas helistas peagi pargist politseisse, et mänguväljakul on
üks laps mitmendat tundi omapäi. Ema pandi vangi, tema vanemlikud
õigused peatati ja laps võeti ära. Tütar anti küll hiljem emale tagasi,
aga naine kaotas vangistuse tõttu oma töökoha.
Eesti seaduse seletuskiri on napp ja selle
järgi on meil ilmselt isegi 17aastane pargis aega veetev laps
ebapiisavalt järelevalvatud. Tsiteerin: "Hooletusse jätmine on eelkõige
lapse füüsiliste ja tervislike vajaduste ja ohutust tagava järelevalve
ebapiisav või puudulik tagamine. Vanem on kohustatud hoolitsema lapse
igakülgse heaolu eest ja vanema tegevust või tegevusetust, mis riivab
lapse heaolu, tuleb pidada lapse väärkohtlemiseks." Kõik saavad ju aru,
et lapse hooletusse jätmine osal äärmuslikul juhul ongi kuritegu lapse
vastu, ainult et selliste juhtumite selgitamine ja näitlikustamine oleks
tulnud enne ära teha.
Lapsehoidja, kallis lõbu
Hiljem lubati seadusele tõlgendusi. Ehk
võtavad need maha hirmud järelemõtlematust kaasajooksmisest tobeduseni
ülereguleeritud läänemaailma veidrustele ja loodetavasti ei teki need
kohtuasjadest. Ükski Eesti lapsevanem ei jäta ju ilma väga tungiva
vajaduseta väikest last üksinda koju. Ükski paragrahv seejuures koju
lapsehoidjaks ei tule.
Suurem laps päeval üksi kodus tundub seni veel
täiesti normaalne. Suvevaheajadki on meil veel pikemad kui Ameerikas.
Isegi kui peres on kaks vanemat, ja nad ei puhkaks koos, saaksid nad
suviti lastega koos olla vaid 2 x 28 päeva. Enamikel ei ole raha
lapsehoidjat palgata, eriti arvestades Eesti kõrgeid tööjõumakse. Meil
on ligi 50 000 üksikvanemat, peale selle arvukalt neid peresid, kus
teine vanem töötab kaugel. Vaid vähesed elavad koos vanavanematega,
ehitus ja planeeringud ei soosi kuidagi selliseid kodusid, kus mitu
põlve koos elada saaksid.
Jätan siinkohal kõrvale äärmuslikud juhud, kus
vanemad armastavad süstalt või viinapudelit rohkem kui oma last ning
lapse hooletussejäetus on ilmne fakt, mis nõuabki sekkumist. Aga kas
esimese klassi lapse vanem on oma last üksi koolist koju lubades "
taganud piisava ohutuse"? Aga kui koolialustaja on kuuene ja
lasteaialaps saanud juba kaheksa? Kui üks elab 300 meetri, aga teine 30
kilomeetri kaugusel?
Eriti ägedaks kipuvad eriarvamused
"hooletussejätmisest" minema lahutanud vanemate (ja nende uute
elukaaslaste) vahel, kus umbmäärast terminit hakatakse üksteise vastu
relvana kasutama. Niigi juba vanemate tüli tõttu kannatav laps saab
kõige valusamalt pihta, rääkimata enesehinnangu kujunemishaavadest.
Kujutlegu palun iga lugeja siinkohal, mis tunne oleks neil lapsena olla
hooletussejäetu kohtuasja peategelane?
Nelja-aastane jääb üksi?
Samas annavad juba olemasolevad seadused,
mille vastuvõtmine muide pole ühiskonnas erilist arutelu tekitanud,
hoopis teistsuguseid suuniseid. Ilmselgelt võib ööpäevadeks last üksi
jätta alates neljandast eluaastast, sest ainult kuni lapse selle
vanuseni võib töölepinguseaduse järgi lapsevanem keelduda
välislähetustest. Kui seda paragrahvi tahtsin kevadel muuta seitsmendaks
eluaastaks, sain vastuseks, et siis muutuksid lapsevanemad
ebaatraktiivseks tööandjatele.
Kui laps jääb haigeks, saab vanem töölt
kojujäämise eest hüvitust kuni lapse 11. eluaastani (k.a). Teismeline
võib seega vaevelda kasvõi kõrges palavikus, ent vanem saaks paluda vaid
ilma sissetulekuta puhkust. Kuna uue lastekaitseseaduse järgi tuleb
vanematel lastele tagada ka materiaalne heaolu, võib valik olla
keeruline.
Algkoolis sõltub pikapäevarühma kättesaadavus
kas vanema rahakotist (enamikes koolides tasuline teenus) või lapse
halvast käitumisest. Tasuta pikapäevarühm on seadusega olemas vaid
kuriteo toime pannud, rohkem kui 20% tundidest puudunud või alko-narko
küüsis vaevlevale lapsele. Seega, kui teie algkoolilaps pole alaealiste
komisjoniga kokku puutunud, ja kui omavalitsus ei toeta, siis tuleks
tööl käivatel vanematel kas maksta, lubada lapsel üksi koju minna või
minna ise osaajaga tööle. Koduremondist või lapsele esmavajaliku
ostmisest loobumine oleks ju ka nagu lapse hooletusse jätmine?
Kui aga hakataksegi seadust tõlgendama keeluna
algkoolilast üksi koju jätta, siis irooniliselt jääks perele vaid
võimalus lapsele väga halvasti käitumine selgeks õpetada, lootuses saada
tasuta hoiukoht pikapäevarühmas...
Mida teha? Näiteks õpetada koolides laste
kasvatamist ja keerukate olukordade lahendamist. Pakkuda tasuta
teenuseid raskustes peredele ja nende lastele. Aidata lapsevanemaid, kes
tahavad oma lapsele parimat. Usaldada seaduste loomisel inimesi ja
peresid, mitte seades ebareaalseid piiranguid ja normatiive.
Peaasi et keegi uue seaduse alusel
ebareaalsete nõudmistega peredele sisse ei rammiks, sest lapsevanemaks
olemine pole niigi lihtne ega stressivaba, ehkki on kokkuvõttes ikka
väga tore.
Liisa-Ly Pakosta, riigikogu liige, IRL
0 comments:
Post a Comment