 |
| Aylin Korkmaz |
Türklanna abiellus pereliikmete sunnil 18-aastasena kurdi soost mehega, keda vaevalt tundis. Värske abielunaisena kolis ta Saksamaale, kus töötas tema kaasa. See läbimõtlematu samm sai Aylinile saatuslikuks. Ühel novembripäeval kolm aastat tagasi tungis Mehmet Korkmaz oma (siis juba lahutatud) naise töökoha puhkeruumi ja püüdis teda 26 noahoobiga tappa. Ta oli arvamusel, et Aylin on määrinud tema au, kuna elas temast lahus iseseisvat elu. Kuid türklanna süda oli tugevam kui Mehmeti viha. Tänu arstidele elas Aylin selle mõrvakatse üle.
Aumõrvad Saksamaal
Aumõrvaks peetakse tapmist, mille motiiviks on perekonna au kaitsmine või taastamine. Tavaliselt viib sellise tapmise läbi keegi mehepoolne perekonnaliige: isa, vend, onu, tädi- või onupoeg, samuti abikaasa või endine abieluelumees tapavad naise, kes on eksinud perekonnareegli(te) vastu. Mingi tavaliselt vägagi minimaalse eksimuse läbi tunneb mehepoolne perekonnaliige, et tema õigus võimule on asetatud küsimuse alla. Tihti tugevdavad naisepoolsedki pereliikmed mehe kättemaksuiha, siis seisab kogu perekond mõrva planeerimise ja läbiviimise taga. Mitmed aumõrvad jäävadki avastamata, kuna need lavastatakse kas enesetapuks või õnnetuseks.
Tänavu jaanuaris tappis Saksamaal sündinud türklane Sinan Emre (21) kahekümne noahoobiga oma sakslannast elukaaslase Martina Kreutzeri, kuna noor naine oli otsustanud ta maha jätta. Politseile rääkis kurjategija aga narkootikumide kuritarvitamisest, mis olid teda sundinud mõrvama oma kahe lapse ema.
2010. a novembris kustutas Mustafa Tilki, kuriteo sooritamise ajal oli ta 41-aastane, Laura Valanciute ja Andrés Olivera elu. Leedulanna oli türklase endine armuke.
Mustafa elas oma abikaasa ja nelja lapsega Kölnis. Laura oli olnud türklase liignaine, kuid kui mees hakkas teda peksma, tegi Leedust Saksamaale tulnud naine kriminaalavalduse. Kohus otsustas, et Mustafa Tilki peab püsima oma endisest kallimast eemal. Sellest hoolimata ootas mees veel samal õhtul oma kunagist kaaslannat firma ees, kus Laura töötas. Naine väljus hoonest koos töökaaslase Andrésega – Tšiilist pärit mees kutsus kohale politsei. Neli päeva hiljem seisis Mustafa uuesti käitise ees, kaasas relv, millega lasi maha nii Laura kui Andrése. Kurjategijal õnnestus kuriteopaigalt põgeneda, arvatakse, et ta on Põhja-Aafrikas, sest kodumaale ei või ta minna, kuna keeldus sõjaväekohustuse täitmisest.
Gülsüm Semini mõrv 2009. a märtsis šokeeris kogu Saksamaad, sest tapjaks on tema kolmikvend Davud. Perekond Semin, kurdid, tulid Saksamaale 1995. a, paludes siin asüüli. Piltilus naine armus oma töökaaslasesse, kuid tema perekond oli suhte vastu – Gülsüm oli aasta varem sunnitud Istanbulis abielluma. Türklanna näitas juba siis tugevat iseloomu, ta lasi ennast lahutada. Kuid vanemad demonstreerisid edasi oma võimu tütre üle. Gülsümi seljataga olid nad neiu lubanud ühele Hannoveris illegaalselt elavale moslemile. Noor naine keeldus käsku täitmast, seepeale peksid isa ja vend ta julmalt läbi, kuid Gülsüm ei teatanud juhtumist politseile. Novembris 2008 jäi türklanna rasedaks, hirmust perekonna ees lasi ta endale Amsterdamis illegaalselt abordi teha – tal oli juba viies kuu, Saksamaal on raseduse katkestamine lubatud kuni neljateistkümne rasedusnädalani. Kaks päeva hiljem leitakse Gülsümi surnukeha, tema elu on kustunud venna käe läbi. Davud on oma õe kõigepealt kägistanud, seejärel surnu näo okstega puruks peksnud. Ülekuulamistel selgus, et ka Gülsümi ema on saanud Saksamaale tulles surma, kriminaalpolitsei oletab, et ka tema langes perekonnakuriteo ohvriks. Uuringute käigus tuli veel päevavalgele, et perekond elas Saksamaal sotsiaalabist, mõrvar taotles isegi linnalt mõrvatud õe matusekuludeks Türgis 1600 eurot. Ajaleht Bild arvutas välja, et aastate jooksul sai perekond Semin Saksa riigilt 300 000 eurot. Gülsümi isal on kahe naisega kokku üksteist last, ta mõisteti tütre mõrvamisel antud kaasabi eest eluks ajaks vangi. Davudi poolt sooritatud süütegu käsitles kohus noorsookuriteona, ta peab jääma 9,5 aastaks trellide taha. Süüdi mõisteti ka Aserbaidžaanist pärinev Sahil, kes oli tapateo läbiviimisel aktiivselt kaasa löönud.
Mosleminaiste traagilised, osaliselt vägagi julmad saatused Kesk-Euroopa arenenud riikides šokeerivad kõiki inimesi, kelle jaoks on vabadus otsustada ise enda elu üle enesestmõistetav.
Koletutest tragöödiatest hoolimata unustavad naisõiguslased, et islamimaade sügavale juurdunud traditsioone pole kuidagi võimalik üle öö muuta. Ka meie loo peakangelase Aylin Korkmazi areng sõnakuulelikust mosleminaisest iseseisvaks isiksuseks, kes tunneb oma väärtust ja oskab oma probleemidele lahendusi otsida, oli pikk ja kivine. Tänapäeval on türklanna suureks eeskujuks nii teistele moslemitele kui ka naistele üldse, sest mitte ainult islamimaade mehed ei kasuta nõrgema sugupoole vastu vägivalda.
Feministlikud autorid nagu Anna-Maria Penu teevad vea: nad asetavad kõik moslemimehed üldise kahtluse alla. See on lubamatu, sest pole ühegi uuringuga tõestatud, et eranditult kõik väärkohtleksid oma elukaaslasi. See, et naistel ei ole teatud riikides samasuguseid õigusi nagu nende sookaaslastel arenenud demokraatlikes riikides, ei tähenda automaatselt vägivalda või naiste alandamist. Suurem osa moslemimeestest austavad oma partnerit ebavõrdsetest soolistest seadustest hoolimata ja annavad oma naistele vabaduse langetada ise otsuseid oma elu üle. Üldistamine ja sildistamine tekitab ainult viha ja vaenu, mis pole millegagi õigustatud.
Tänavu jaanuaris tappis Saksamaal sündinud türklane Sinan Emre (21) kahekümne noahoobiga oma sakslannast elukaaslase Martina Kreutzeri, kuna noor naine oli otsustanud ta maha jätta. Politseile rääkis kurjategija aga narkootikumide kuritarvitamisest, mis olid teda sundinud mõrvama oma kahe lapse ema.
2010. a novembris kustutas Mustafa Tilki, kuriteo sooritamise ajal oli ta 41-aastane, Laura Valanciute ja Andrés Olivera elu. Leedulanna oli türklase endine armuke.
Mustafa elas oma abikaasa ja nelja lapsega Kölnis. Laura oli olnud türklase liignaine, kuid kui mees hakkas teda peksma, tegi Leedust Saksamaale tulnud naine kriminaalavalduse. Kohus otsustas, et Mustafa Tilki peab püsima oma endisest kallimast eemal. Sellest hoolimata ootas mees veel samal õhtul oma kunagist kaaslannat firma ees, kus Laura töötas. Naine väljus hoonest koos töökaaslase Andrésega – Tšiilist pärit mees kutsus kohale politsei. Neli päeva hiljem seisis Mustafa uuesti käitise ees, kaasas relv, millega lasi maha nii Laura kui Andrése. Kurjategijal õnnestus kuriteopaigalt põgeneda, arvatakse, et ta on Põhja-Aafrikas, sest kodumaale ei või ta minna, kuna keeldus sõjaväekohustuse täitmisest.
Gülsüm Semini mõrv 2009. a märtsis šokeeris kogu Saksamaad, sest tapjaks on tema kolmikvend Davud. Perekond Semin, kurdid, tulid Saksamaale 1995. a, paludes siin asüüli. Piltilus naine armus oma töökaaslasesse, kuid tema perekond oli suhte vastu – Gülsüm oli aasta varem sunnitud Istanbulis abielluma. Türklanna näitas juba siis tugevat iseloomu, ta lasi ennast lahutada. Kuid vanemad demonstreerisid edasi oma võimu tütre üle. Gülsümi seljataga olid nad neiu lubanud ühele Hannoveris illegaalselt elavale moslemile. Noor naine keeldus käsku täitmast, seepeale peksid isa ja vend ta julmalt läbi, kuid Gülsüm ei teatanud juhtumist politseile. Novembris 2008 jäi türklanna rasedaks, hirmust perekonna ees lasi ta endale Amsterdamis illegaalselt abordi teha – tal oli juba viies kuu, Saksamaal on raseduse katkestamine lubatud kuni neljateistkümne rasedusnädalani. Kaks päeva hiljem leitakse Gülsümi surnukeha, tema elu on kustunud venna käe läbi. Davud on oma õe kõigepealt kägistanud, seejärel surnu näo okstega puruks peksnud. Ülekuulamistel selgus, et ka Gülsümi ema on saanud Saksamaale tulles surma, kriminaalpolitsei oletab, et ka tema langes perekonnakuriteo ohvriks. Uuringute käigus tuli veel päevavalgele, et perekond elas Saksamaal sotsiaalabist, mõrvar taotles isegi linnalt mõrvatud õe matusekuludeks Türgis 1600 eurot. Ajaleht Bild arvutas välja, et aastate jooksul sai perekond Semin Saksa riigilt 300 000 eurot. Gülsümi isal on kahe naisega kokku üksteist last, ta mõisteti tütre mõrvamisel antud kaasabi eest eluks ajaks vangi. Davudi poolt sooritatud süütegu käsitles kohus noorsookuriteona, ta peab jääma 9,5 aastaks trellide taha. Süüdi mõisteti ka Aserbaidžaanist pärinev Sahil, kes oli tapateo läbiviimisel aktiivselt kaasa löönud.
Mosleminaiste traagilised, osaliselt vägagi julmad saatused Kesk-Euroopa arenenud riikides šokeerivad kõiki inimesi, kelle jaoks on vabadus otsustada ise enda elu üle enesestmõistetav.
Koletutest tragöödiatest hoolimata unustavad naisõiguslased, et islamimaade sügavale juurdunud traditsioone pole kuidagi võimalik üle öö muuta. Ka meie loo peakangelase Aylin Korkmazi areng sõnakuulelikust mosleminaisest iseseisvaks isiksuseks, kes tunneb oma väärtust ja oskab oma probleemidele lahendusi otsida, oli pikk ja kivine. Tänapäeval on türklanna suureks eeskujuks nii teistele moslemitele kui ka naistele üldse, sest mitte ainult islamimaade mehed ei kasuta nõrgema sugupoole vastu vägivalda.
Feministlikud autorid nagu Anna-Maria Penu teevad vea: nad asetavad kõik moslemimehed üldise kahtluse alla. See on lubamatu, sest pole ühegi uuringuga tõestatud, et eranditult kõik väärkohtleksid oma elukaaslasi. See, et naistel ei ole teatud riikides samasuguseid õigusi nagu nende sookaaslastel arenenud demokraatlikes riikides, ei tähenda automaatselt vägivalda või naiste alandamist. Suurem osa moslemimeestest austavad oma partnerit ebavõrdsetest soolistest seadustest hoolimata ja annavad oma naistele vabaduse langetada ise otsuseid oma elu üle. Üldistamine ja sildistamine tekitab ainult viha ja vaenu, mis pole millegagi õigustatud.
Moslemite traditsioonid
Saksamaal elab umbes neli miljonit, kogu maailmas ligikaudu 1,4 miljardit moslemit. Kui vaatame statistikat, siis on kodulehe www.ehrenmord.de kohaselt toimunud aastal 2010 Liitvabariigis 28 aumõrva. Kuigi kahtlemata on iga mõrv, igasugune vägivald ükskõik kelle suhtes absoluutselt taunitav, annavad arvud meile ülevaate, et julm jõupoliitika naiste vastu on ikkagi erand.
Suurel osal mosleminaistest on vähe haridust, paljud ei ole koolis käinudki, nad ei oska isegi lugeda. Liitvabariigis elavatest ei räägi paljud isegi saksa keelt. Seetõttu on Saksamaa valitsus teinud viimastel aastatel uusi seadusi, milles mh kohustatakse kõiki sisserännanute lapsi käima lasteaias, kus nad õpivad juba enne kooli minekut ka saksa keelt. Samuti on ÜRO käivitanud islamimaades arvukaid projekte koolitamaks naisi, neile õpetatakse lugemist ja kirjutamist, korraldatakse informatsioonitunde. Äsja nägime Egiptuses toimunud revolutsiooni puhul, kuidas naised läksid koos meestega tänavatele. Mida haritum on naine, seda efektiivsemalt oskab ta seista oma õiguste eest. Just nende esiletoomisega julgustame me teisigi naisi osutama vägivallale ja allasurumisele vastupanu ning aitame aktiivselt kaasa olukorra muutumisele.
Jeemenis läksid tüdrukud tänavatele võitlema sundabielude vastu. Neile oli omakorda suureks eeskujuks Nojoud Ali Muhammed Nasser, inglise keeles Nodschud Ali, kes kümneaastasena sunniti abielluma endast 22 aastat vanema mehega. Tütarlapse perekond elas suures vaesuses, tema isal Mohammad Ali Al-Ahdalil on kahe legaalse naisega kokku kuusteist last. Raha nimel müüs perekonnapea oma tütre 1100 euro eest mehele, kes tarvitas lapse kallal vägivalda. Põgenenud hoopide ja vägistamise eest vanemate juurde tagasi, sai ta isa teiselt naiselt vihje, et perekonnal pole küll võimalik abistada, kuid tüdruk ise võib pöörduda kohtusse. Nojoud Ali, alles ise laps, kõndiski otsustuskindlalt Jeemeni pealinna Saanasse kohtunik Muhammed Al-Qathi juurde, kes, kuulanud tütarlapse ära, lasi ajutiselt vahistada nii verinoore abielunaise isa kui abikaasa. Neid süüdistati lapsega kauplemises ja alaealise vägistamises. Jeemeni naisõiguslane Shada Nasser määrati julget tütarlast kohtus kaitsma ja ta saavutaski lahutuse.
Avalikkusesse jõudis lugu tänu ajalehele “Yemen Times”, mille väljaandjaks on jällegi naine, Nadia Abdulaziz Al-Sakkaf. Väljaande kaudu sai Nojoud Ali saatus tuntuks kogu maailmas. USA ajakiri Glamour valis jeemenlanna „Aasta naiseks 2008“. Koostöös prantsuse ajalehe Figaro Lähis-Ida korrespondendi Delphine Minouiga avaldati lugu Nojoudi Ali kaks ja pool kuud kestnud abielust ning sellele järgnenud lahutusest ka raamatuna.
Julgeid mosleminaisi, nagu ka mehi, kes peavad võitlust soolise võrdõiguslikkuse eest, on väga palju. Elu ei ole kunagi mustvalge, nagu püüavad selgitada mitmed naisõiguslased. Pealegi oleksid selle loo peakangelase Aylin Korkmazi saatuse osaliseks võinud saada ka eestlannad, rootslannad või ameeriklannad. Ehk naised, kes usuvad kontrollimata kõike, mida neile ette serveeritakse. Naised, kellel puudub kõrge eneseväärtushinnang, keda on juba lapsepõlves õpetatud ainult sõna kuulama, vaikides alistuma, käskusid täitma, ei leiagi tihti oma isiklikku teed. Iga naise nagu ka mehe tee algab kodust. Kui tüdrukuid õpetatakse perekondades tundma iseenda väärtust ja poisse austama naisi, siis on tee lahti võrdõiguslikule elule naise ja mehe vahel. Soove peab õppima defineerima, ootustest selgesõnaliselt rääkima – teineteisele etteheiteid tehes jäämegi parooli juurde, et naised tulevad Veenuselt ja mehed Marsilt
Suurel osal mosleminaistest on vähe haridust, paljud ei ole koolis käinudki, nad ei oska isegi lugeda. Liitvabariigis elavatest ei räägi paljud isegi saksa keelt. Seetõttu on Saksamaa valitsus teinud viimastel aastatel uusi seadusi, milles mh kohustatakse kõiki sisserännanute lapsi käima lasteaias, kus nad õpivad juba enne kooli minekut ka saksa keelt. Samuti on ÜRO käivitanud islamimaades arvukaid projekte koolitamaks naisi, neile õpetatakse lugemist ja kirjutamist, korraldatakse informatsioonitunde. Äsja nägime Egiptuses toimunud revolutsiooni puhul, kuidas naised läksid koos meestega tänavatele. Mida haritum on naine, seda efektiivsemalt oskab ta seista oma õiguste eest. Just nende esiletoomisega julgustame me teisigi naisi osutama vägivallale ja allasurumisele vastupanu ning aitame aktiivselt kaasa olukorra muutumisele.
Jeemenis läksid tüdrukud tänavatele võitlema sundabielude vastu. Neile oli omakorda suureks eeskujuks Nojoud Ali Muhammed Nasser, inglise keeles Nodschud Ali, kes kümneaastasena sunniti abielluma endast 22 aastat vanema mehega. Tütarlapse perekond elas suures vaesuses, tema isal Mohammad Ali Al-Ahdalil on kahe legaalse naisega kokku kuusteist last. Raha nimel müüs perekonnapea oma tütre 1100 euro eest mehele, kes tarvitas lapse kallal vägivalda. Põgenenud hoopide ja vägistamise eest vanemate juurde tagasi, sai ta isa teiselt naiselt vihje, et perekonnal pole küll võimalik abistada, kuid tüdruk ise võib pöörduda kohtusse. Nojoud Ali, alles ise laps, kõndiski otsustuskindlalt Jeemeni pealinna Saanasse kohtunik Muhammed Al-Qathi juurde, kes, kuulanud tütarlapse ära, lasi ajutiselt vahistada nii verinoore abielunaise isa kui abikaasa. Neid süüdistati lapsega kauplemises ja alaealise vägistamises. Jeemeni naisõiguslane Shada Nasser määrati julget tütarlast kohtus kaitsma ja ta saavutaski lahutuse.
Avalikkusesse jõudis lugu tänu ajalehele “Yemen Times”, mille väljaandjaks on jällegi naine, Nadia Abdulaziz Al-Sakkaf. Väljaande kaudu sai Nojoud Ali saatus tuntuks kogu maailmas. USA ajakiri Glamour valis jeemenlanna „Aasta naiseks 2008“. Koostöös prantsuse ajalehe Figaro Lähis-Ida korrespondendi Delphine Minouiga avaldati lugu Nojoudi Ali kaks ja pool kuud kestnud abielust ning sellele järgnenud lahutusest ka raamatuna.
Julgeid mosleminaisi, nagu ka mehi, kes peavad võitlust soolise võrdõiguslikkuse eest, on väga palju. Elu ei ole kunagi mustvalge, nagu püüavad selgitada mitmed naisõiguslased. Pealegi oleksid selle loo peakangelase Aylin Korkmazi saatuse osaliseks võinud saada ka eestlannad, rootslannad või ameeriklannad. Ehk naised, kes usuvad kontrollimata kõike, mida neile ette serveeritakse. Naised, kellel puudub kõrge eneseväärtushinnang, keda on juba lapsepõlves õpetatud ainult sõna kuulama, vaikides alistuma, käskusid täitma, ei leiagi tihti oma isiklikku teed. Iga naise nagu ka mehe tee algab kodust. Kui tüdrukuid õpetatakse perekondades tundma iseenda väärtust ja poisse austama naisi, siis on tee lahti võrdõiguslikule elule naise ja mehe vahel. Soove peab õppima defineerima, ootustest selgesõnaliselt rääkima – teineteisele etteheiteid tehes jäämegi parooli juurde, et naised tulevad Veenuselt ja mehed Marsilt
 |
| Enne ja pärast noahoope. Aylin Korkmaz koos ilukirurg professor Werner Mangiga |
Bascha Mika: naised ise ei julge seista oma õiguste eest
Pea samaaegselt Aylin Korkmazi raamatuga ilmus turule Bascha Mika teos“Die Feigheit der Frauen” (1, mis täiendab suurepäraselt mõrvakatse ohvri Aylini elulooraamatut. Sest türklanna jõuab oma elupihtimuse lõpus sama tulemuseni: naised peavad võtma oma saatuse iseenda kätesse.
See, et meedia toob esile naiste probleeme, ei muuda olukorda. Alles siis, kui ajakirjanduses hakkab ilmuma lugusid eevatütardest, kes on julgenud ja osanud oma elu iseseisvalt meisterdada, saavad nende sookaaslased julgust ja motivatsiooni hakata ise oma saatust muutma. Sest nagu vanasõnagi ütleb: igaüks on oma õnne sepp.
Bascha Mika toob esile, et naised unistavad suurest armastusest ja kui leiavad oma unistuste printsi, siis hakkavad nad elama mehe nägemuse järgi: koristavad, kasvatavad lapsi, jätavad kõrvale oma isiklikud soovid ja unustavad karjääritegemise. Lõpuks imestavad eevatütred, kui mehed nad maha jätavad, ja märkavad, et nende oma elu on jäänud seisma tolmulappide ja kosmeetika vahele. Ka need naised, kes käivad tööl, ei otsi teadlikult karjäärivõimalusi või ameteid, mis tooksid kaasa hea sissetuleku. Autor soovib öelda: naised lähevad kergema vastupanu teed, ohverdades ennast vabatahtlikult meeste heaolu hüvanguks.
Eestis on mitmeid naisi, kes peavad ennast feministideks. Nad lähevad isegi niikaugele, et tembeldavad mehe naise vaenlaseks – sest tugevama soo esindajad tallavad nende arvates eevatütarde õiguste peal. Samas ootavad nad meestelt, et neile aidataks mantel selga, tehtaks uksed lahti, antaks sigaretile tuld ja valataks klaasi veini. Eestis ootavad pealegi väga paljud nõrgema soo esindajad, et kaasa tooks koju raha, ja kui mees pole võimeline seda tegema, siis otsitakse kõrvale uus mehetükk, kes saab perekonna elatusülesandega paremini hakkama. Rääkides soolisest võrdõiguslikkusest, mis on niikuinii põhiseadusega kinnitatud, peab küsima, miks istuvad nimetatud büroos ainult naised?
Nagu näitab Aylin Korkamzi lugu, on kodunt pärit traditsioonidest eemaldumine väga raske. Mitte ainult mosleminaistele, vaid ka eestlannadele ja teiste rahvuste esindajatele. Ka Nõukogude Liidus eksisteeris sooline võrdõiguslikkus küll konstitutsioonis, kuid mitte praktikas. Naised olid sotsialismis harjunud meeste võimu ja argipäevaelu ülekoormusega. See pole tänaseni muutunud, nagu tunnistavad arvukad kirjutised ja kommentaarid meedias.
See, et meedia toob esile naiste probleeme, ei muuda olukorda. Alles siis, kui ajakirjanduses hakkab ilmuma lugusid eevatütardest, kes on julgenud ja osanud oma elu iseseisvalt meisterdada, saavad nende sookaaslased julgust ja motivatsiooni hakata ise oma saatust muutma. Sest nagu vanasõnagi ütleb: igaüks on oma õnne sepp.
Bascha Mika toob esile, et naised unistavad suurest armastusest ja kui leiavad oma unistuste printsi, siis hakkavad nad elama mehe nägemuse järgi: koristavad, kasvatavad lapsi, jätavad kõrvale oma isiklikud soovid ja unustavad karjääritegemise. Lõpuks imestavad eevatütred, kui mehed nad maha jätavad, ja märkavad, et nende oma elu on jäänud seisma tolmulappide ja kosmeetika vahele. Ka need naised, kes käivad tööl, ei otsi teadlikult karjäärivõimalusi või ameteid, mis tooksid kaasa hea sissetuleku. Autor soovib öelda: naised lähevad kergema vastupanu teed, ohverdades ennast vabatahtlikult meeste heaolu hüvanguks.
Eestis on mitmeid naisi, kes peavad ennast feministideks. Nad lähevad isegi niikaugele, et tembeldavad mehe naise vaenlaseks – sest tugevama soo esindajad tallavad nende arvates eevatütarde õiguste peal. Samas ootavad nad meestelt, et neile aidataks mantel selga, tehtaks uksed lahti, antaks sigaretile tuld ja valataks klaasi veini. Eestis ootavad pealegi väga paljud nõrgema soo esindajad, et kaasa tooks koju raha, ja kui mees pole võimeline seda tegema, siis otsitakse kõrvale uus mehetükk, kes saab perekonna elatusülesandega paremini hakkama. Rääkides soolisest võrdõiguslikkusest, mis on niikuinii põhiseadusega kinnitatud, peab küsima, miks istuvad nimetatud büroos ainult naised?
Nagu näitab Aylin Korkamzi lugu, on kodunt pärit traditsioonidest eemaldumine väga raske. Mitte ainult mosleminaistele, vaid ka eestlannadele ja teiste rahvuste esindajatele. Ka Nõukogude Liidus eksisteeris sooline võrdõiguslikkus küll konstitutsioonis, kuid mitte praktikas. Naised olid sotsialismis harjunud meeste võimu ja argipäevaelu ülekoormusega. See pole tänaseni muutunud, nagu tunnistavad arvukad kirjutised ja kommentaarid meedias.
Türgi naised ei kanna probleeme perekonnast välja
Eeskujulik türgi naine ei räägi oma perekonna sisestest probleemidest. Türgi naine ei seisa vastu oma kismet´ile (saatusele). Selles vaimus oli kasvatatud ka Aylin Korkmazit.
“Ma vaikisin. Nüüd tean, et hoidsin liialt kaua oma suud kinni,” räägib türklanna. “Mitte keegi ei aimanud, kuidas nägi mu elu välja nelja seina vahel. Suurem osa inimestest poleks seda soovinud teadagi, sest normaalsuse illusioon on ju palju mugavam kui ebameeldiv tõde.”
Vägivald naiste vastu pole islamimaailma fenomen. Ka Eestis pekstakse kodudes tuhandeid naisi, sajad abielumehed vägistavad nelja seina vahel oma kaasasid. Ainult vähesed juhtumid tulevad avalikkuse ette, sest naised häbenevad ja loodavad, et tulevikus see enam ei kordu. Liiga tihti usutakse meeste kahetsuslaulu ja lubadusi. Õigussüsteem on aga niikaua võimetu abikätt ulatama, kuni naised ei ole oma otsustes järjekindlad ega tee kriminaalavaldust.
Moslemitele on omane kuritarvitada sõna “au”. Au nimel on lubatud isegi mõrvamine.
“Nüüd tean ma, et vägivaldne mees ei lõpeta iseenesest naise või laste peksmist, see oli minu illusioon nii arvata. Ma igatsesin liialt armastuse ja turvatunde järele. Mu tädi oli öelnud mulle enne pulmi: parem, kui kõrval on halb mees, kui et pole üldse meest. Täna tean, et see ei ole õige, kuid tollal oli mu hirm julgusest suurem,” kirjutab türklanna enesekriitiliselt oma eluloos.
Aylin Korkmaz paranes. Ja teadis, et ei soovi enam kunagi elus tunda hirmu. Mitte kellegi ees. Ta vastas naisteorganisatsiooni Terre des Femmes üleskutsele ja esines oma sügavate armidega plakatil, kus kutsutakse naisi üles vastustama vägivalda ja selgitatakse neile nende õigusi. Aylin Korkmaz ei ole enam ohver, sest tulnud oma saatusega avalikkuse ette, astus ta välja anonüümsest ohvrirollist.
Suurepärase kingituse tegi julgele türklannale Saksamaa tuntuim ilukirurg, professor Werner Mang. Tänu tema fondi abile on nii mõnedki armid naise näolt kadunud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Aylin Korkmazi elutee oli täis ebaõnne, viha ja vägivalda, kuid, nagu tõi kohtuotsuse teatavakstegemisel esile Baden-Badeni kohtu kolleegiumi esimees, on türklanna tugev naine ja leiab tulevikus oma tee. Ehk kunagi ka uue armastuse.
Oma raamatu lõpus tänab Aylin mitmeid inimesi, kes teda on toetanud. See näitab, et inimene ei ole kunagi oma muredega üksinda. Alati leidub abi, seda peab ainult julgelt otsima. “Korkmaz” tähendab türgi keeles “mitte hirmu tundma”.
“Ma vaikisin. Nüüd tean, et hoidsin liialt kaua oma suud kinni,” räägib türklanna. “Mitte keegi ei aimanud, kuidas nägi mu elu välja nelja seina vahel. Suurem osa inimestest poleks seda soovinud teadagi, sest normaalsuse illusioon on ju palju mugavam kui ebameeldiv tõde.”
Vägivald naiste vastu pole islamimaailma fenomen. Ka Eestis pekstakse kodudes tuhandeid naisi, sajad abielumehed vägistavad nelja seina vahel oma kaasasid. Ainult vähesed juhtumid tulevad avalikkuse ette, sest naised häbenevad ja loodavad, et tulevikus see enam ei kordu. Liiga tihti usutakse meeste kahetsuslaulu ja lubadusi. Õigussüsteem on aga niikaua võimetu abikätt ulatama, kuni naised ei ole oma otsustes järjekindlad ega tee kriminaalavaldust.
Moslemitele on omane kuritarvitada sõna “au”. Au nimel on lubatud isegi mõrvamine.
“Nüüd tean ma, et vägivaldne mees ei lõpeta iseenesest naise või laste peksmist, see oli minu illusioon nii arvata. Ma igatsesin liialt armastuse ja turvatunde järele. Mu tädi oli öelnud mulle enne pulmi: parem, kui kõrval on halb mees, kui et pole üldse meest. Täna tean, et see ei ole õige, kuid tollal oli mu hirm julgusest suurem,” kirjutab türklanna enesekriitiliselt oma eluloos.
Aylin Korkmaz paranes. Ja teadis, et ei soovi enam kunagi elus tunda hirmu. Mitte kellegi ees. Ta vastas naisteorganisatsiooni Terre des Femmes üleskutsele ja esines oma sügavate armidega plakatil, kus kutsutakse naisi üles vastustama vägivalda ja selgitatakse neile nende õigusi. Aylin Korkmaz ei ole enam ohver, sest tulnud oma saatusega avalikkuse ette, astus ta välja anonüümsest ohvrirollist.
Suurepärase kingituse tegi julgele türklannale Saksamaa tuntuim ilukirurg, professor Werner Mang. Tänu tema fondi abile on nii mõnedki armid naise näolt kadunud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Aylin Korkmazi elutee oli täis ebaõnne, viha ja vägivalda, kuid, nagu tõi kohtuotsuse teatavakstegemisel esile Baden-Badeni kohtu kolleegiumi esimees, on türklanna tugev naine ja leiab tulevikus oma tee. Ehk kunagi ka uue armastuse.
Oma raamatu lõpus tänab Aylin mitmeid inimesi, kes teda on toetanud. See näitab, et inimene ei ole kunagi oma muredega üksinda. Alati leidub abi, seda peab ainult julgelt otsima. “Korkmaz” tähendab türgi keeles “mitte hirmu tundma”.
0 comments:
Post a Comment