kvantmaailm – see, mida nimetame "reaalsuseks", on pelgalt meeleseisund

Kogu elu kvantmehaanikat uurinud Bernard d'Espagnat on veendunud, et meie poolt tajutav maailm on ülima reaalsuse pelk vari.

Ma usun, et mõned meie sügavalt juurdunud arusaamad ruumist ja põhjuslikkusest tuleks ümber vaadata. Kõik, kes kvantmehaanikasse tõsiselt suhtuvad, kinnitavad seda järeldust.

Ma usun, et see, mida kvantmaailm meile pajatab, on pehmelt öeldes üllatav. Ta ütleb meile, et objektide põhikomponente – osakesi, elektrone, kvarke jne – ei saa pidada "iseseisvalt eksisteerivateks". Reaalsus, mille komponendid nad – ja ühtlasi kõik teised objektid – on, on pelgalt "empiiriline reaalsus".

See reaalsus ei ole küll puhtalt meele loodud konstrukt, nagu radikaalne idealism väidab, ent seda võib lugeda pildiks, mida meie meel sunnib meid moodustama.

Aga millest moodustama? Minu arvates saab ainus vastus olla, et selle empiirilise reaalsuse taga peitub salapärane mittekontseptualiseeritav "ülim reaalsus", mis ei paikne ruumis ega (eeldatavasti) ka mitte ajas.

Kuidas ma sellele järeldusele jõudsin? Minu huvi kvantfüüsika aluste vastu kujunes välja karjääri üpris varases faasis, kuid peagi märkasin, et vanemad kolleegid lükkasid selle teooria tõstatatud probleemid nimme kõrvale, sest ei pidanud neid "päris" füüsika osaks. Alles pärast seda, kui sain iseseisvaks füüsikateadlaseks, asusin kõnealust teemat isiklikult uurima.

Lühidalt, avastasin oma uuringute käigus esmalt, et millise nurga alt ka ei vaata, kvantmehaaniline formalism näitab väga veenvalt ja selgelt, et kaks osakest, mis on kunagi interakteerunud, jäävad väga veidral ja raskesti mõistetaval viisil alatiseks seotuks isegi siis, kui liiguvad teineteisest kaugele, sest see side ei sõltu vahemaast.

Kuigi see kaugside ei võimalda meil sõnumeid edastada, on ta selgelt reaalne. Teisisõnu, ruum, mis on klassikalises füüsikas põhitähtis, paistab mängivat kvantfüüsikas oluliselt tagasihoidlikumat rolli.

Peagi avastasin, et nii nagu sageli juhtub, oli ka see nähtus juba üpris hulk aega teada olnud. Schrödinger oli andnud sellele koguni nime – põimumine (entanglement) – ning väitnud, et see nähtus etendab põhitähtsat osa. Ent veidral kombel ei olnud keegi teda õieti kuulanud. Teda oli isegi nii laialdaselt ignoreeritud, et mõistet "põimumine" kvantfüüsika loengutes praktiliselt üldse ei mainitud.

Tegelikult kaldus enamus füüsikutest arvama, et kui mitte põimumine tervikuna, siis vähemalt äärmiselt segadusseajav "kaugpõimumise" või "kaugmõju" mõiste (entanglement at a distance) on pelgalt formalismi veidrus, millel ei ole füüsikalist tähendust ning mis sellesama formalismi täiustamise tõttu varem või hiljem kõrvale heidetakse.

Üldine seisukoht oli seepärast selline, et kui kõnealuses valdkonnas mingid probleemid üldse on, siis need on filosoofilist, mitte füüsikalist laadi, mistõttu füüsikutel on targem nendest eemale hoida.

Pean märkima, et mind see ei veennud ning 1960ndate algul kirjutasin ja avaldasin raamatu ja mõned artiklid, kus esitasin sellistele probleemidele osutavaid füüsikalisi mõttearendusi ning näitasin, et põimumine väärib igal juhul füüsikute tähelepanu.

Järgnes tõeline läbimurre. Minu kolleeg John Bell, kes töötab Cernis, avaldas oma kuulsad võrratused, mis võimaldasid – üldse esimest korda – hakata testima, kas kaugpõimumisel on mingeid eksperimentaalselt mõõdetavaid tagajärgi või mitte.

Tulemused kinnitasid minu aimdusi. Kaugpõimumine on füüsikalise nähtusena tõepoolest olemas ehk, teisisõnu, seda on võimalik füüsikaliselt verifitseerida (ning seda ongi juba tehtud). See ei jäta mingit kahtlust, et mõned meie väga sügavalt juurdunud arusaamad ruumist ja põhjuslikkusest tuleks ümber hinnata.

Bernard d'Espagnat on teoreetiline füüsik, filosoof ja Templetoni preemia laureaat 2009. aastal. Ta on raamatu "Füüsikast ja filosoofiast" (On Physics and Philosophy) autor (Princeton University Press, 2006).

Mis on Sinu isiklik arvamuse sellest?
Kirjuta oma arvamus kindlasti kommentaaridesse! E.A