Naastes kuu aega tagasi Itaalia kultuurireisilt, meeletute emotsioonidega ja sellest loomulikult kirjutades, oma armsasse ja samas nii absurdsesse Eestisse, mõtlen ma oma väikesele kodumaale ja sellele, kui lollid me tegelikult oleme ja kui arglikuks on meid kasvatanud 700aastane orjaaeg. On piits me turjal plaksunud ehk liigagi kaua? Ning nähes järgmisel päeval meie ajalehtedes jällegi tuttavaid pealkirju, et “Itaalia ägab raskustes” ja “Kreeka rahvas jälle tänavail”, tahan teilt kõigilt küsida – mis siin ikkagi toimub?
Kallid inimesed, ärge uskuge seda! Seda, millest kirjutatakse. Mingit kriisi seal ei ole, õigupoolest pole sellest kriisist haisugi!
Itaallased ei maksa makse ega kavatsegi maksta, sest nad vihkavad oma poliitikuid ja leiavad, et kui nende valitsus on korrumpeerunud, miks peavad siis nemad olema ausad.
Tundub, nagu oleks selle Itaalia ja Kreeka kriisi välja mõelnud meie omaenda poliitikud, kes oma kohta hoiavad ja head elu edasi elada kavatsevad, ning nendega mestis olevad välismaised pangad ja nende käpa all olevad Eesti ajalehed.
Miks oleme ometi nii lollid ja maksame kinni Kreeka võlad ja kohe-kohe hakkame kinni maksma ka Itaalia omi ajal, kui sealne rahvas lõbutseb, elu naudib ja pidu edasi paneb? Miks ei karju me oma viletsusest, vaid elame edasi, mõttetut elu, kartes töökoha või ma ei tea, mille pärast veel.
Kuulame oma poliitikute udujutte sellest, kui targad oleme ja kui hästi hakkama saame, teades samal ajal, et Soomes saab kojameeski rohkem palka kui meie paljukiidetud keskklass. Miks teie, udujuttude levitajad, peate meid sellisteks lollideks, kes usuvad ja jäävad uskuma seda niikaua, kuni oleme näinud tõtt.
Nii kohutavalt valus on. Räägime edusammudest ajal, mis meenutab 1944ndat, mil lahkusid kõik, kel vähegi mõistust ja pealehakkamist. Jäid siis ja jäävad nüüdki need, kel seda ei ole või on saamatud.
Tahan teilt küsida, mis jama siin toimub, kui meie riiete, toiduainete, bensiini ja elektri hinnad on ammu kõrgemad kui enamikus maades ning ikkagi vahime oma valitsejaid imetlevate pilkudega ja lahtivajunud suuga, kuulates nende kiidulaulu. Iseendale.
Mida ometi olete meile kogu see aeg rääkinud. Sellest kriisist. Miks valetanud? Et seal on halb ja meil hea. See ei ole ju nii. Vastupidi, siin on halb ja seal on hea.
Siin on hea vaid poliitikutel.
Ma julgustan kõiki siit lahkuma, sest me oleme tugevad ja distsiplineeritud ja meid hinnatakse seal. Me saame hakkama.Ma ei saa enam armastada oma Eestit, kui siin on eesotsas “moraalitsevad värdjad”, nagu kirjutas professor Raud. Temagi tehti noortekogude kommenteerijate poolt kiirelt maatasa. Mees on igatahes vagusi jäänud. Kõik on täpselt nii, nagu peabki ja kombeks.
Aga kergem hakkas. Sain öelda, mida õigeks pidasin. Rahval oleks aeg tänavaile tulla. Mina oleksin nende hulgas.
- Eino Vager
0 comments:
Post a Comment