 |
| Kassajärjekord toidupoes |
Siia kirjutades ei ole minu eesmärk vinguda, nagu eestlasele ikka meeldib. Ma lihtsalt tahaksin, et ettevõtjadsaaks aru, et lihttööline ei ole ori. Kindlasti on ka firmajuhi töökeeruline – vaja pidevalt pead murda, kuidas maksud makstud saaks ja kuidas firmat jalgel hoida. Mina aga olen tavalineklienditeenindaja ühes toidupoes.
Tööpäevad on pikad ja rasked. Kliente on erinevaid: on toredaid ja mõistvaid, aga omajagu ka selliseid, kes tulevad oma segaseid emotsioone meie peal välja elama. Aga töö on töö – tööd on vaja teha, et ära elada, sest raha on tarvis.
Olen värskelt keskkooli lõpetanud noor üksikema. Töö valisin endale ise – relva mulle keegi kuklale ei pannud.
Kirjutama ajendas mind aga see, mis toimub meie poekettides, kus omanik vitsutab kodus seakamarat ja joob viina peale, aga tema alluvad istuvad jõulupühade ajal 9.00 kuni 22.00 tööl ja kui lõpuks koju jõuavad, ei suuda teha muud kui magama minna.
Sama on vana-aasta õhtuga ja uue aasta hommikuga. Poekett, kus töötan, ei või oma töötajatele isegi nii palju vastu tulla, et oleks nõus nendel kuupäevadel tööpäevi lühendama.
Meie tahaksime ka kodus jõulupühi veeta ja sõprade ning perega vana aastat ära saata, aga me ei saa, sest järgmisel päeval ootab samal ajal samas kohas sama töö.
Kallid ettevõtjad ja poekettide omanikud, tulge ja proovige olla üks päev oma töötajate töövarjud, äkki siis saate aru, mis tegelikult toimub!
0 comments:
Post a Comment