25.sünnipäeval naerdakse saamatute sõprade üle, 35.sünnipäeval lahkuläinud koolikaaslaste üle ja 40-aastaselt ei naerda enam üldse. Siis mõeldakse, et mida kurat ma küll olen valesti teinud. Naine ei hooli, lapsed ei räägi, raha teeb pidevalt peavalu ja mujalt valutab millegipärast ka.
Öeldakse, et aeg on selline. Tutkit. Töötame ennast üles, siis hakkame elama. Siis on hilja. Naine ei tahagi kogu maailma, tema tahab ainult ühte kätt enda ümber. Üks kord öös, mitte kaks korda kuus. Ja lapsi tuleb hakata armastama ennem, kui nad sünnivad. Mitte pärast seda, kui nad kedagi meie hulgast isadepäeval ära unustavad.
0 comments:
Post a Comment