Unustatud vähemus.

Unustatud vähemus. 

Meie riigil pole sugugi ainult üks vähemus. Meie riigil on neid kõvasti rohkem. Juba oma mineviku, suuruse ning asukoha tõttu. Meie riik ise on vähemus. Minevik on meil möödunud olles rõhutud, pindala on meil vähe ning kõige tipuks asume Ida ja Lääne tsivilisatsiooni murdepunktil.

Viimasel ajal on palju kõneaineks see olnud, kuidas me peaksime ikka olema sallivamad ning teistega rohkem arvestama. Need arutelud algasid enne ja kestavad edasi peale kooseluseaduse vastu võtmist. Natuke aega peale seda, kui emotsioonid said settida kärgatas uus skandaal-nimelt kõrgel esinduslikul kohal töötav ametnik solvas teise ministri kaudu meie rahvuse vähemusi. See oli muidugi lubamatu-tekkis suur meediakära, skandaal. Päevad hiljem kokku, et kõlbelisem oleks ikkagi ministril tagasi astuda-mitte selle, et oleks valesti teinud, vaid selle-et rahvas jääks vait.

Kui vaid tekiksid sellised kirglikud tagasisided ka teistel tähtsatel teemadel-nt kui on vaja õpetajatele palka juurde, kui koondatakse politseiametnikke või kui arstid-õed peavad tegema meeletult lisatunde. Aga ei-kus sa sellega. Kui panna juurde skandaalile seksuaalne sättumus või kellegi eraelu, siis asjal oleks jumet ja meedia pakub vaid seda, mille peale inimeste sõrmed klikkima hakkavad.

Sellised algatused, kus tullakse voodite ja ratastoolidega tänavale suuremates linnades, kus kogutakse tuhandeid allkirju, ei liiguta midagi, aga kui poliitikud omavahel sõnamängu mängivad toimuvad muutused silmapilgutusega. Kena teater, kus "hoolitakse" vähemuste eest..Sisserännanud ja homod pole eestis ainuke vähemus. Puuetega inimesed on lausa mitte keegi. 

 Jälgides  praeguse valitsuse tööd ning seaduste vastuvõtmisel rakendatavat lahmimise meetodit , siis järgmisteks valimisteks pole küll paremat loosungit soovitada kui vana head: „Enne teeme, siis mõtleme”.

Rääkides Töövõimereformist- siis Töötukassa ju praegu töötabki sellisel meetodil, millega reformi ellu viiakse. Tekib küsimus, mis siis ikkagi muutub? Muutub see, et puuetega inimesed pannakse sundolukorda kuigi vajalikke teenuseid selleks, et nad saaksid oma kohustusi täita, pole tagatud. Ja toetus ühtlustub-kõik lüüakse toetuse mõttes ühe puuga.

Neile, kes pole praeguse sotsiaalsüsteemiga tihedalt seotud võib see reform tõesti ilus tunduda. Aga kui teisest otsast seda vaatama hakata -siis on selgelt tunda raharaiskamise maiku. Põhimõtteliselt on sõnavahetus maksma läinud 350mlj eurot. Et nimetada töövõimetud töövõimelisteks, sellele lisaks võetakse selleks Töötukassasse töötajaid juurde, kes oleks kohandatud puuetega inimestega töötamiseks, selle asemel, et koolitada praeguseid töötajaid. Enamusel ühtlustatakse toetus- see ju selgelt näitab seda, et ei võeta indiviididena, minister käsitleb meid kui statistikat kuskil paberil. 

Kolmandaks kontroll inimeste üle, et jumala eest keegi siin ühiskonnas poleks vaba mõtlema.

Toome näite: Kui inimesel on krooniline sügav depressioon, autism või mõni muu vaimne eripära(ta ei taju maailma nii nagu terve) ja peab seal samas täitma enda pensioni kättesaamiseks Töötukassas aktiivsusnõudeid. Kui ta tänu oma terviseprobleemidele sellelt rongilt maha kukub, ei ole kedagi teda edasi aitamas. Kui ta saaks kõigega nii perfektselt hakkama ja suudaks punktide järgi käia, kas ta poleks hoopis siis mitte terve inimene? Ministrid ja reformi kokkupanijad oleks nagu ühisel arvamusel, et puudeid kirjutatakse „niisama ” ja tegelikult inimesed on laisad. Ei-me ei ole laisad.

Praegu rõhutakse sellele-kuidas uue eelarvega parandatakse inimeste eluolu ja antakse turvatunnet. Kust siis ikkagi näpistatakse? Võetakse puuetega inimestelt ja jagatakse  teistele abivajajatele? Kui räägitakse 800 eurosest miinimumpalgast, siis võrreldes sellega kuhu 180eurone töövõimetoetus ulatub? Kõik teised sissetulekud peavad tõusma, aga invaliidid vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Paraku on nii, et poliitikute jutt enamus ajast vastandub tegudega.

Suur viga on ka see, et 40% töövõimetud ja 80% töövõimetud pannakse "ühte patta", sest pension ühtlustub. Neil, kel väiksem töövõimekadu tõuseb ja neil kel suurem töövõimekadu pension väheneb. Kus on see loogika?

 Ma tõin lihtsalt ühe näite, inimesele kes sellega pole jõudnud end kurssi viia. Kõige lihtsama näite sellest näidete rägastikust. Ühesõnaga olukord on kurb, parema elujärje peale saavad vaid töötukassa uued "eksperdid". Autistid saadetakse inimtühja keldrisse kleepse kleepima ja küll leiab ka teistele santidele mingi kohakese. Peaasi, et nad hakkaks tulevikus riigile makse maksma.

Kõige huvitavam on selle juures ikkagi see, et sotsiaaldemokraadid käisid hiljuti välja ideega miinimumpalk tõusta 800eurole. Nad sellele ei mõtle, mis on 180 eurot aastaks 2016? Justnimelt nad mõtlevad ja teavad, mis on selle väärtus tulevikus. Ja suurim silmakirjalikkus on temaatika-kuidas inimestel elujärge parandada.

Aga mida meie- puuetega inimesed siiski soovime? On meil üldse õigus oma soovidele? Soovida hädavajalikku!?

Ma ei saa kõneleda kõigi eest- aga usun, et olen paljude hääleks. Me tahame uut ja korralikku rehabilitatsioonisüsteemi, koolitusvõimalusi, enne kui sisenevad tööellu tuhanded terviseprobleemidega inimesed, kes võib-olla praeguse kehva sotsiaalsüsteemi tõttu pole suutnud kodunt väljagi astuda. Ka meie tahame areneda, sõltumata sellest, mis märgistus meile pannakse. Kõigil peavad olema võrdsed võimalused rehabilitatsiooniks ja koolitusvõimalusteks ning abivahenditeks. Tuleb tagada omastehooldajatele kindlam garantii, mis saab nende võsukestega peale seda kui neid enam aitamas pole. Lähtume ikkagi sellest, et riigi kukru kergitamiseks ei minda kõige nõrgemate kallale. Avalik võim peab kõigepealt täitma eeldused tööle minekuks, enne kui inimestele nõudmisi seab.Ja mis kõige tähtsam- lähtume sellest, et näeme metsa taga ka eraldiseisvaid puid.

Ilusa reformi taga seisab tegelik puuetega inimeste ühiskonna karm reaalsus.