Ebaõiglaselt võetud lapsed.

       Sai siis vaadatud kanal 2 saadet Krimi , milles oli juttu Lasnamäel elava pere 10 aastase lapse vägisi kodust ära viimisest. Ei saa mainimata jätta, et nii sotsiaal töötajad, kui noorsoo politsei käitusid väga ebaprofessionaalselt. Hiljem väitis politsei, et poiss kasutas vulgaarset sõnavara ja vägivallatses politsei töötajate kallal. Huvitav, miks oli siis videost kuulda vaid politseinike ja lastekaitse töötajate mittesobiv kõnepruuk ja lapse poolt vaid soov oma kodus olla? Kogu seda jõhkrust põhjendati sellega, et perekond ei lasknud sotsiaal töötajaid korduvalt oma eluruumidesse ega loovutanud enda lapsi lastekaitse töötajatele kohtumäärusest hoolimata ja seetõttu vajati politsei poolset sekkumist. Ei no andke andeks, mina ka ei annaks kellegile enda armastatud last vabatahtlikult ära. Lisaks sellele ei ole nendel sotsiaal töötajatel ega ka politseil õigust tungida inimeste isiklikkudesse eluruumidesse ilma, et oleks tehtud väljakutse seoses ohuga kellegi elule või tervisele.

Saates selgus, et pea kõik pere lapsed olid toimetatud lastekodusse, kust nad ka korduvalt koju põgenenud olid. Ka kõnealune poiss oli lastekodust põgenenud ja hirmu tõttu, et ta taas kodust sinna vägisi tagasi viiakse veetnud 4 ööpäeva tänavatel. Kas see tundub siis normaalne ja miks ei võta politsei ega lastekaitse selle eest endale vastutust ?

Muidugi oleksin oodanud ka linnavalitsuse poolseid kommentaare ja selgitusi või siis kasvõi politsei poolt, aga nad otsustasid sellest võimalusest loobuda. Kogu seda lugu jälgides leian, et neil lihtsalt polegi midagi millega seda terrorit pere suhtes põhjendada.

Huvitav oli see, et esialgu süüdistati isa tänavatel inimeste hammustamises, kuid pärast psühhiaatrilise kontrolli läbimist selgus, et ta on vaimselt täiseti terve ja kõik on korras. Kohe peale seda tekkis aga ei  tea kust süüdistus, et pereisa on vägivaldne. Loomulikult ei tea ma, kas see väide vastab tõele, kuigi pereisa Heiki ütles et midagi sellist ei ole kunagi juhtunud. Samas võin nähtust kindlalt väita, et lapsed tahtsid olla oma kodus, oma pere seas ja tundsid ennast seal hästi. Kodu oli korras ja lapsed õnnelikud.

Arusaamatuks jäi mulle ka see, et kuigi pereisa vastu on algatatud kohtumenetlus , miks siis lapsed emalt tuli ära võtta? Lapsed ei olnud ju vaid isa omad, neil oli ka ema olemas, kas see siis ei loegi? Pealegi oli kohtu määrus tehtud ilma mõlemat osapoolt arvestamata, mis peaks muutma selle seadustühiseks. Segasemaks tegi veel väide, et kohtuasi on alles arutlusel. Kuidas saab olla vastu võetud juba mingi määrus, kui kohtuasja alles arutletakse ja otsust pole tehtud?

Igatahes näitas antud saade minu arust väga selgelt seda, et Eesti lastekaitse süsteemis on midagi väga tõsist viga. Uudiseid vaadates pean tõdema, et asjad lähevad veel palju hullemaks selles valdkonnas. Miks on nii, et mittepädevad inimesed võivad otsustada kellegi teise elu üle, omades küll kõiki õigusi, aga kandmata mingitki vastutust oma tegude eest? Loodan, et meie ühiskonnas toimuv terror jõuab lõpuks kõigi inimeste arusaamadesse ja hakatakse lõpuks midagigi ette võtma selle vastu.

Veronika Friedrichson