Rubriigis “Ajatu” avaldame vanu artikleid, mis ülelugemist tasuvad.
Perioodi 1870-1918 on kutsutud “Suure joobe” ajastuks – ravimitööstused turustasid vabalt igasuguseid ained, mis tänapäeval narkootikumide või teiste ohtlike ainetena keelustatud on ning inimesed tarbisid sinisilmselt kõike, mida neile ravimi pähe pakuti. Beebisid rahustati oopiumiga, köha raviti heroiiniga ning sõduritele saadeti rindele kingitusena kokaiini. Kui palju tänapäev sellest ajast erineb, jäägu igaühe enda otsustada. Kuid need lood võiksid meile meelde tuletada, et kõik, mida turvalise toiduainena või ravimina reklaamitakse, ei pruugi olla meile tervislik.
Karastusjook koos liitiumiga
Sidruni ja laimi maitseline karastusjook 7UP hakati tootma aastal 1929. ning esmakordselt paisati see müüki kaks nädala enne seda, kui aktsiaturu järsk kukkumine algatas Suure Depressiooni. Suurepärasemat ajastust ei oleks osanud otsida, sest jook, mille algne nimi oli Bib-Label Lithiated Lemon-Lime Soda, sisaldas muuhulgas ka liitiumtsitraati. Enamik inimesi seostab liitiumi võib-olla pigem patareide ja akudega, kui millegi inimesele tarbimiseks sobivaga. Kuid liitiumtsitraat oli 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil väga populaarne meeleolu stabiliseeriv ravim, mida kasutatakse vahel tänapäevalgi bipolaarse häire ravis. 7UP sisaldas liitiumtsitraati kuni 1950-ndateni, kuni teadusuuringud leidsid, et sellel ainel on potentsiaalselt ohtlikud kõrvalnähud. Kuni koostise muutmiseni reklaamiti 7UP terve pere jaoks sobiva joogina ning üks nende reklaamlauseid oli näiteks The Fresh Up Family Drink (värskendav perejook).
Mitmed tänapäevani müügil olevad karastusjoogid toodeti algselt sellise retsepti põhjal, et neile omistati ravivat või tervist toetavat toimet. Näiteks Coca-Colat peeti imeravimiks impotentsuse, peavalude, iivelduse ja morfiinisõltuvuse vastu, kuna see sisaldas kokapuu lehti ja tänu sellele ka veidi kokaiini.
Heroiin köha ja morfiinisõltuvuse vastu
Oopiumi on kasutatud juba tuhandeid aastaid, kuid sellest toodetud heroiin on üsna uus leiutis. Heroiin, täpsema nimega diatsetüülmorfiin, sünteesiti aastal 1874 Inglismaal, kuid see jäi mõneks ajaks unustuste hõlma. 23 aastat hiljem õnnestus Bayeri ravimitööstuses töötaval Felix Hoffmannil sünteesida heroiin, kui ta otsis viise kodeiini tootmiseks. Kuna see oopiumisaadus oli morfiinist palju tugevam, siis otsustas Bayeri farmakoloogialabori juht Heinrich Dreser selle arendamist jätkata ning väitis, et heroiin on Bayeri originaaltoodang.
Ainet esitleti kui imeravimit, mis on 10 korda parem köharohi, kui kodeiin ning parem valuvaigisti, kui morfiin. Samuti väideti, et see on täielikult ilma toksiliste kõrvalnähtudeta ega tekita sõltuvust. Dreser soovitas seda eriti astma, bronhiidi ja tuberkuloosi raviks. Kõigest aasta peale turule lubamist sai heroiinist ülemaailmne hitt, mida müüdi erinevates segudes – köhasiirupi, tableti, eliksiiri ja soolana. Heroiini kasutati paljude probleemide puhul, näiteks köha vastu, valuvaigistina menstruaalkrampide ja migreenide puhul ning morfiinisõltuvuse “ravimina“. Bayer reklaamis heroiini suurepärase köha- ja bronhiidiravimina ka lastel. Seda müüdi 23 riigis ning Bayer tootis keskmiselt tonni heroiini aastas. Õige pea sai selgeks, et Bayeri väited selle ravimi mitte sõltuvust tekitava iseloomu kohta ei pea paika ning lõpuks aastal 1913, kui sõltlaste hulk tõusis imekiiresti ning oli selge, et õige pea ravim keelustatakse, lõpetas Bayer selle tootmise.
Oopium astma raviks ja beebide rahustamiseks
Aastal 1830 oli Suurbritannias jõudnud oopiumi tarbimine tippu ning igal aastal imporditi Türgist 22 000 naela oopiumi. Oopiumi suitsetati meelelahutuslikul eesmärgil, kirjanikud kirjutasid selle mõju all (ja oopiumi kohta) poeeme ning igaüks teadis, et oopiumi kasutamine raviotstarbel on täiesti normaalne. Seetõttu kasutati seda ainet vabalt ka beebide puhul. Ravimifirma Stickney and Poor toodetud siirupis oli 46% alkoholi ning see sisaldas ka arvestatava koguse oopiumi. Doseerimisjuhised algasid viie päeva vanustest imikutest, kellele tuli rahustamiseks anda viis tilka ravimit. 5-aastastele lastele oli lubatud juba 25 tilka ning täiskasvanutele terve teelusikatäis.
Oopiumit kasutati ka astma ravis. Astmat peeti “krambihaiguseks“, mille põhjus on lihastes. Oopiumi puhul arvati, et see lõõgastab neid lihaseid ning võimaldab kergemini hingata. Astmaatikute jaoks pakuti erinevaid tinktuure ning tõenäoliselt olid nad lihtsalt nii uimastatud, et ei võtnud osa tegevustest, mis oleks neile muidu astmahoo tekitanud.
Kokaiin enne avalikku esinemist ja paavsti soovitusel
Religioossed juhid seevastu eelistasid hoopis kokaiini. Prantsuse keemik ja veinimeister Angelo Mariani hakkas aastal 1863. huvituma kokaiini mõjust (pärast Itaalia neuroloogi Paolo Mantegazza kokaiini-teemaliste uurimustega tutvumist) ning töötas välja väga erilise Bordeaux. Ta lisas veinile kokalehti ning erinevate keemiliste reaktsioonide tulemusena valmis võimsa toimega psühhoaktiivne narkootikum. Mariani vein oli nii populaarne, et seda kandsid endaga pideval kaasas ka paavstid Leo VIII ja Pius X. Mariani sai oma loomingu eest suure tunnustuse osaliseks ning tema veinist saadi inspiratsiooni Coca-Cola loomiseks. Müüdi ka mitmeid kokalehtedest valmistatud toonikuid, millest näiteks ühe puhul oli soovitus võtta klaasitäis peale iga söögikorda. Lastele oli lubatud kõigest pool klaasitäit. Lisaks müüdi kokaiini kiiretoimelise hambavalu vaigistina.
Paavsti lembus kokaga rikastatud veini vastu oli inspiratsiooniks ka teistele religioossetele juhtidele. Mitmed kasutasid regulaarselt enne avalikke esinemisi kokaiinitilku, mis pidi andma kõnelejale hea kõnehääle ning värskendama mõistust. Preestrid, kes pidid andma pikki teenistusi, kasutasid seda abi hea meelega ning samuti levis see komme näitlejate, lauljate ja õpetajate hulgas.
Talidomiidi tragöödia
Kui heroiini, kokaiini ja teiste sarnaste “ravimite“ tulemus oli vaid see, et suur hulk inimesi kasvas üles juba maast-madalast sõltlastena, siis talidomiid on palju tõsisemate tulemustega näide selle kohta, kuidas ravimikompaniid on läbi ajaloo kasutanud inimesi laborirottidena. Talidomiidi arendas välja Saksa firma Chemie Grunenthal krambivastase vahendina, kuid juba varajases ravimikatsetuste faasis nähti, et see sobib pigem rahustiks, mille üledoos ei too kaasa surma, vaid lihtsalt sügava une. Ravimit hakati müüma Saksamaal aastal 1957 nimega Contergan ning aasta hiljem Suurbritannias Distavali nime all. Hiljem kombineeriti talidomiidi erinevate ainetega ning müüdi erinevate haiguste vastu, nagu astma, kõrgvererõhktõve, migreenide ja muude haiguste puhul. Talidomiidi peeti üliohutuks, kuna selle üledoos ei ole surmav.
Alates 1960. aastast hakati tähelepanu pöörama sellele, et suurenes plahvatuslikult raskete jäsemedeformatsioonidega laste sündide hulk. 1961. aastal kirjeldas üks arst, et temani suunati 10 kuu jooksul 13 sellist last ning nimetas seda epideemiaks. Lisaks rasketele jäsemedeformatsioonidele ja isegi jäsemete puudumisele, olid neil lastel sageli südamerikked, silmade väärarengud, soolestikus kinnikasvanud kohad, neerude väärarengud ja palju muud. 1961. aasta novembris pakuti välja, et see on tekkinud raseduse ajal talidomiidi tarbimise tõttu. Õige pea kinnitati seda üle terve maailma. Kõige rohkem oli ohvreid Saksamaal, kus ravim oli vabamüügis – 5000-7000 last sündisid raskete väärarengutega ning kõigest 40% neist jäid ellu. Kuid ka Suurbritannias oli seda laialdaselt välja kirjutatud, muuhulgas ka raseduse esimese trimestri vaevuste vastu. Hinnanguliselt on talidomiidi ohvreid kokku 46 riigis 10 000-20 000. Kõrvalnähtudest hoolimata müüdi seda näiteks Kanada apteekides kuni 1962. aastani.
Pildigaleriid huvitavatest ravimitest vanal ajal saad vaadata siit.
Allikad: Real Farmacy, Today I Found Out, Wikipedia, TIFO 2, iO9, Business Insider, Wikipedia 2, Thaliomide Trust, Bonkers Institute, Wikipedia 3
Fotod: atticpaper.com, memolition.com
E.A
0 comments:
Post a Comment