Lõpeta lihasöömine

Rivo Sarapik

Foto: Andras Kralla

Inimene on ajalooliselt olnud segatoiduline, meie esivanemad täitsid kõhtu nii puu- ja köögiviljade kui ka loomadega. Ometi on mitu põhjust, miks tänapäeval liha ja piima tarbima ei peaks, kirjutab ajakirjanik Rivo Sarapik.

Esiteks ei ole meie toidulauale jõudev lihakogus selline, nagu ta oli meie esivanematel. Nemad sõid vähem liha juba sellepärast, et seda lihtsalt ei saanud kätte. Tänapäeval aga täidab taldrikuid efektiivseks timmitud tootmine, mille käigus loomad toiduks vormitakse. Piima, muna ja liha saab tarbida kas või igal toidukorral.

Efektiivne on selline korraldus küll: inimene suudab loomad looduse seatud tempost palju kiiremini suureks kasvatada, kuid samas ei ole see loomulik. Lisaks kerkib küsimus, kas mõni elusolend valiks vabatahtlikult sellise elu.

Teiseks on tööstuslik loomapidamine ressursse raiskav – poole kilogrammi liha tootmiseks kulub keskkonnaorganisatsiooni EWG andmeil 9500 liitrit vett, sama kogus mune ja juustu nõuavad vastavalt 1600 ja 3000 liitrit. Selle kõrval tundub soovitus vett säästa hambapesu ajaks kraani kinni keerates naeruväärne. Üldse tarbib sektor Oxfordi ülikooli andmeil kolmandiku planeedi mageveest ja toodab üle poole kliimat soojendavast süsihappegaasist ehk enam kui kogu maailma transport kokku.

Vee raiskamine

Need näitajad võivad tunduda kauged, kuid näiteks puhta vee nappus on võtnud kriisi mõõtmed nii USAs kui Hiinas ning pole alust arvata, et suurriikide probleem nende piiridest väljapoole ei valgu. Lisaks on investorid avastanud, et nõudlus selle ühise ja eluks vajaliku ressursi järele pakub võimalust teenida. Millised on selle mõjud veele, selle hinnale ning kättesaadavusele, alles selgub.

Pealegi toodab loomakasvatus enam kui poole kliimat soojendavast süsihappegaasist, sellega kaasneb reostus, liikide häving (sest loomadele sööda kasvatamise tarvis rajatavad põllud tulevad metsade arvelt) jne. Loomade-lindude väärkohtlemine ja piinamine lautades on veel omaette teema.

Nagu ka meresaaduste tegelik hind. Näiteks viimaste kümnenditega on väljasuremise äärele jõudnud ka maitsva sushi valmistamisekski vajaliku Atlandi tuuni populatsioon. Kalavarude säästmiseks on aga Läänemereski kehtestatud traalipüügipiiranguid.

Traalipüük on hoolimatu – USA põllumajandusamet leidis, et näiteks 1 kg krevettide püügiks rebitakse veest välja ning hävineb 20 kg muud mere-elu. See kaaspüük puudutab liike ka Läänemeres – hülgeid, veelinde ja teisi kalu. Mõistagi tekib sellist „lisakulu“ ka taimede kasvatamisel ja tarbimisel, sellist raiskamist ei saa õigustada kummalgi puhul.

Nendele numbritele otsa vaadates on raske raiskamist õigustada näiteks sellega, et mulle maitseb kana ja piim. Nii ma aastaid aga oma valikuid õigustasin. Olin ultrasportlasena (päevi pikad distantsid-võistlused) veendunud, et inimene peab liha ja piimatooteid sööma, sest sealt saab taastumiseks vajalikku valku, muidu ei taastu.

Need väited on menüüd välja vahetades osutunud valeks, mida lisaks juurdunud arusaamadele aitab ühiskonnas juurutada ka tootjate lobitöö. Sõitsin tänavu tuhandeid kilomeetreid jalgrattal, olen kasvatanud trennikoormust 20-30 tunnini nädalas, jaksan selle kõrvalt täiskohaga tööd teha, seltskonnaelu elada, lugeda-mõelda ning puhata.

Ootamatu vaba aeg

Kolmas põhjus loomset vältida ongipersonaalselt läbielatu. Lisaks sporditegemisele on menüü muutmine aidanud näiteks lahti saada ühest kroonilisest haigusest, millega ligi dekaadi arstide vahet jooksin, lõpmatult analüüse andsin ja antibiootikume neelasin, selget diagnoosi siiski saamata.

Samuti olen igasse päeva vähemalt 3-4 tundi vaba aega juurde saanud. Loomne toit on raskem seedida ja nii järgnes einele 1-2tunnine tardumus. Leiva luusse laskmine, mille ajal polnud ma võimeline ei mõtlema, töötama ega samas ka päriselt puhkama. Taimse toiduga on teine lugu – eine annab energiat ning pärast seda saab minna trenni, jätkata pooleli jäänud tööd, mõelda või lugeda jne. See on täiesti ootamatust kohast vabanenud lisaaeg. Mure, et menüü vahetamisega jääb keha millestki ilma, on alusetu. Menüü nimest olulisem on selle sisu ja mitmekesisus.

Eile oli maailma taimetoitluse, täna farmiloomadele elule tähelepanu juhtimise päev ja Toompeal nende toetuseks meeleavaldus. Viimased on möödunud kuude jooksul seakatku tõttu palju tähelepanu saanud, kuid toimunu on enamikel tarbijaist piirdunud kuiva info jälgimisega.

Tegelikult on toimunu tragöödia. Ettevõtete raskustest on palju kirjutatud, vähem on juhtunut kajastatud selle nurga alt, kuidas tuhanded süütud loomad on kannatanud. Sigadel on näiteks mõneaastase lapse intelligentsus, neil on tunded ja hirmud ning nad saavad aru, mis nendega ja nende ümber toimub. Inimese toitumisharjumuste tõttu muutusid nad aga katku piiramisel vahenditeks. Samas vajavad nende teise ilma saatjad pärast kohutavat kogemust moraalset tuge.

Ehkki olen nüüd taimetoitlane, ei näe ma maailma sugugi mustvalgelt – liha paha, taim hea. Mulle oleks aktsepteeritav näiteks süüa enda kütitud looma, keda pole terve elu kusagil betoonil eineks saamise nimel ekspluateeritud, või ise õngitsetud kala. Küll aga olen enda harjumusi muutes aru saanud, kui vähe ma enne enda valikute tagajärgedest teadsin. Teadlikkus aga on vajalik iga muutuse tekitamiseks.

Viide : Õhtuleht