Lugu mehest ja tsiklist

See on Jacobi Oscar Kafer. Ma peatasin, et juua kohvi Starbucksis  Veneetsias, California osariigis. See härrasmees astus mu tsikli juurde, et seda puhastada Windexiga. Minu esimene reaktsioon oli "Eemale mu rattast" siis ma mõtlesin hetke; ta nägi vaimselt ja füüsiliselt välja katkine ja päikese poolt saanud kõva päevituse, seega ma pöördusin tema poole ja ütlesin: "Lase käia ja puhasta ma jooksen Starbucksi kohvi järele ja kui ma välja tulen ma annan sulle $ 10.

Olen tahtnud puhastada oma ratast, aga ma lihtsalt ei leidnud aega selleks. Starbucks oli hõivatud ja ma jäin mõtlema selle üle, et kui olen tagasi kas ta oleks endiselt olemas. Jõudsin jälle välja ja ta töötas mu motika kallal puhastas igalpool kus sai.  

Harley müügifirmas vaadati mu motikas üle ja selle sama tegevuse eest küsiti $ 150 see sama töö mida see härrasmees siin oli tegemas 1/15 sellest hinnast.

Ma lõpetasin oma kohvi ja ütlesin talle, et ei tahaks enam tema aega raista. Panin käe taskusse ja leidsin sealt $ 36 ja ulatasin talle. Ma ütlesin, et ma sooviks, et mul oleks rohkem talle anda. See austuse ja rõõmu väljendus, mis temas üles ehitus oli mõõtmatu.

Samal ajal kui kummardasin et lahti teha lukust oma kiivrit, kui olin seda pähe panemas ja olin ulatamas oma sadula koti poole, ta alustas mu kiivri puhastust hõõrudes seda.  Ma tänasin teda hea töö eest ja läksin oma teed.  Kui jõudsin umbes pool miil kaugusel otsustasin ümber keerata. 

Leidsin Jacobi parkla nurgas ta hoidis peast, pisarad jooksid mööda nägu , justkui nagu olnuks talle piisavalt vaevast ja alandusest tänaseks. Küsisin temalt, kas saaks palun pildistada teda koos minu tsikliga nii,et ma mäletaks teda ja seda tööd mida ta on hästi teinud. Jälle ta oli täis suurt rõõmu ja tänulikkust selle austuse eest mida ma talle andsin. Ta oli uhke ja tugeva rahuloluga tundes uhkust selle võime üle et sai tuua kellegi teisele õnne  ja et sai kaasa aidata millegis mis tõi kellelegi nii palju rõõmu. Ma olin kodutu umbes aasta 1990. aasta ja 1991. vahel seega tean midagi, mida see mees peab taluma  igapäevaselt. Kui olin teda tänamas ja lahkumas hakkasid jälle tal pisarad voolama. Ma ütlesin talle: "palun ära nuta" "Mul on vana sõber nimega Jacobi ja nüüd on mul uus sõber nimega Jacobi". Ma nägin oma tundeid , kindlust, väärtust ja uhkust läbi Jacobi, nagu ta oleks mu enda laps. Mitte kunagi ära võtta enesestmõistetavaks abikäsi. Isegi kui see on kellegilt, kellelt sa tunned, et abikätt pole loota. Me kõik oleme üks. 

Lugupidamisega, Ginger

allikas : link