Eelmisel kuul saabus Eesti jaoks tõehetk Euroopa Liidust. Meile määrati Brüsseli poolt suur põgenikekvoot ja ei ole usku, et valitsus sooviks sellest vabaneda. Oleme ennast Euroopa Liitu astudes sügavasti sisse mässinud ja kirjutanud alla hunnikule lepingutele ja pagulaskonventsioonidele, mis seavad meid sundseisu. Isegi viimane, Lissaboni leping, annab Euroliidule võimaluse oma tahet meile läbi mingite kurikavalate paragrahvide peale suruda. Kui 2004 suurte lootustega liitusime, siis tõehetk jõudis kätte alles nüüd. Majandusliku õitsengu ja kaitse eest Venemaa vastu polnud enamusel rahvast midagi, aga seda mida vastu tuleb anda, ei hoomanud toona paljud. Ja see kui mõned „tüütud“ euroskeptikud“ hoiatasid feminiseerumise, iseseisvuse kao, homoseksuaalsuse ja massiimmigratsiooni eest – ei läinud kellelegi eriti korda. Feminismi saime kõige esimesena kätte ja „meeste peksmisega“ hakatakse kahjuks juba harjuma. Seejärel libises majanduskriisi varjus Brüsseli kätte otsustamine rahaasjus ning euro kasutuselevõtu hapud viljad said rahvale selgeks järgmisena. Kuigi 2/3 elanikest on vastu homoabieludele, saime peagi kooseluseaduse, mis on hea alus edasisteks arenguteks „homonduse“ ülistamisel ja põlistamisel. Aga viimane ja kõige suurem tõehetk tabas meid eelmisel nädalal. Ehkki küsitluste järgi on massiimmigratsioonile kolmandast maailmast vastu valdav osa meie inimestest, siis ometi saame justnimelt sellisegi asja ka Maarjamaale. Üsna varsti peame solidaarselt muu Euroopaga kogema ohtralt harimatuid, kuid agressiivseid ja naistenäljas noori meesmurjaneid ning veelgi sõjakamat islami pealetungi. Kui USAs saab pagulane tööloa ja mitte mingit muud tuge, siis see õnnishing , kes on jõudnud Euroopa “paradiisi” saab praktiliselt täispaketi alates abirahadest, elamisest, koolitustest kuni tasuta arstiabini välja. Eesti puhul isegi enam kui tuntav osa põlisrahvast ja see pole pole asi, mida võiks läbi lasta. Samas kõrget elatustaset me ei saanud ega saa, sest lisaks meie niigi suurele vaesusele hakkavad immigrandid sedagi piskut jupphaaval sööma ning majandus jääbki kiratsema. Ka kaitse Venemaa vastu on pigem teoreetilist laadi. Kõiksugu liberaalid, sotsid, võrdsuse pooldajad, feministid ja homoseksuaalid rõõmustavad vara. Nende kunagine liitlane massiimmigratsioon lööb ortodoksaalse islami näol uuesti Euroopas korra majja, sest arad, põhimõteteta, usuvabad, mugavad ja pehmed eurooplased võtavad pigem vastu võõraste kombed kui suudavad elavat migratsioonipommi neutraliseerida. Kuid see tõehetk saabub veidi hiljem, ilmselget liiga hilja, tuues endaga kaasa kaose ja palju verd ning pisaraid.
Suurest tõehetkest pudenes välja veel paar väiksemat. Eestlased said teada, et Eesti riigi ja rahva hävitamiseks ei olegi vaja Putini võimsaid relvi ja tankidiviise. Piisab üksnes 1000 stardipagulasest ja neile järgnevast laviinist (pereliikmete järeletoomine, progresseeruv kvoot ja aina uued massid) ning kui aafriklaste ja sõjakate moslemite arv on siin jõudnud 50-100 000, siis meil Eestit enam endisel kujul praktiliselt pole. Konfliktid olmetasandil, mässud, vägistamised, aumõrvad, vihamõrvad (teine temperament ja kombed) ja reaktsioon sellele, aga rahval on vabakasutuses suur hulk käsitulirelvi, saab olema väga raske. Kuid mis toimub nende peas, kes seda kõike toimetavad ja organiseerivad – nii valitsuses, kaasaaitavates MTÜdes kui ka peavoolumeedias. Ja neil kes selle kõik juba varem ette on valmistanud, andes Eesti iseseisvuse järk-järgult ära Brüsselile. Rumalus, abitus, hirm või hoopis saamahimu? Ilmselt kõik koos ja see pole väljamõeldis vaid karm reaalsus, mis on toimunud kõigis immigrante ja moslemeid vastu võtnud riikides.
Eesti venelaste tõehetk! Pagulased kui uus oht eestlaste kõrval, mida nad ei osanud oodatagi. Ootamatu lähedus eestlastega, sest ühine vaenlane ühendab? Kui Ida-Viru ujutatakse migrantidega üle siis võivad sealsed venelased ju appi kutsuda Putinit kui Eesti valitsus ei aita. Nii saame Vene võimu siia kiiremini kui arvata oleksime võinud.
Immigrantide tõehetk alles tuleb – kui nad küllusliku Lääne asemel leiavad ees väikese, vaese ja vastiku kliimaga Ida euroopa riigi, kus pole tööd ega rikkust, kus pole umbisikulisi suurlinnu mille hiiglaslikesse getodesse oleks kerge varjuda ning maa, kus päike paistab vaid nappidel päevadel aastast. Tõsi on olemas eesti ja vene naised, katmata, miniseelikutes ja vabameelsed, kellele ilmselt siis kogu oma ülekeev energia suunatakse.
Demokraatia tõehetk rahva ja valitsejate tahte osas on samuti tulekul. Kas Reformierakonna teerull ikka töötab, kas rahvas astub Eesti ja oma tuleviku kaitseks välja, kas parlamendis tärkab häbitunne ja mure Eesti pärast ka teistel erakondadel peale EKRE? Või on see rong juba lootusetult läinud ja poliitikud on nõus alla neelama kõik ja heitma punti ükskõik kellega, peaasi, et ainult võimul olla, reetes niiviisi tegelikult meie inimesed.
Nädalalõpp tõi tillukese tõehetke sotsiaaldemokraatidele. Ossinovski tuli, nägi ja võitis ning Mikser taandus häbiväärselt. Kas siit võiks hakata idanema uus telg KE ja SDE vahel. Vabaerakonna tõehetk nihkus taas edasi. Ehk saab see selgeks ühel päeval kui selgub, et suurte muudatuste tegemiseks on vaja suuremat jõudu ja koostööd kui pelgalt pisikest seltskonda intelligendikesi.
Oli Sepp Blatteri tõehetk, mis tabas meid seitsme FIFA juhi altkäemaksuskandaaliga. Blatterit see esialgu veel troonilt ei tõuganud ja jättis Jalgpalli MMi kaks järgmist toimumiskohta Venemaa ja Katari jõusse. Rahalaevad Putinilt ja šeikidelt jagati ära, korruptsiooni toimumine oli nii ilmne kui veel saab, aga organisatsiooni juht tagasi ei astu? Eks seegi fakt räägib ilmselt nii mõndagi vana Euroopa juhtide moraalsest palgest ja selle puhtusest.
Valgus eurotunneli lõpus on ahtake ja selle ees on trellid. Kas hüpata kuristikku kihutavalt rongilt maha või üritada koondada kõik Euroopa rahvuslikud ja konservatiivsed jõud kontinendi kaitsele. Kas jõutakse? Liiga palju on liberaalide ja sotside poolt kurja tehtud. Aega pole, aga poliitikas ei toimu miski kiiresti. Kas keegi suudab runaway rongi peatada nagu ühes ameerika trilleris?
0 comments:
Post a Comment