Vao pagulaskeskuses toimuv on nagu vähendatud mudel sellest, kuidas hakkab pagulaste sisseränne kontrollimatult kasvama, kui siia hakkaksid saabuma ka kvoodipagulased. Algselt 35 kohaga keskuses elab nüüd juba 82 sisserändajat. See on peaaegu sama palju, kui on külas elanikke. Keskus kavatseb isegi laieneda, etpagulased lahedamalt elama mahuksid.
Pagulaste maja on riik kenasti ära remontinud, pärismaalaste majad on tunduvalt kehvemas seisus. Kohalikud elanikud käivad tööl, pagulased veeretavad päeva niisama õhtusse. Mis sest, et nad ametlikult tööl käia ei tohigi – täismeeste logelemine ja jalgpalli tagumine võib tööinimestel hinge täis teha küll.
Koolivaheajal on vanematel mure, kuidas lapsed saaksid suve sisukalt veeta. Pagulastel seda muret pole, neile tehakse projekte, et viia neid kohalike sekka. On’s aga kohalikelt küsitud, kas nad üldse tahavad, et pagulased nende sekka tuleksid? Varjupaigatingimuste parandamise projekti käigus sai keskus jalgpallisaapad. Kindlasti on pagulastel nüüd uhke tunne mängida uute saabastega. Kui mitmel kohalikul lapsel on aga selline mänguvarustus?
Küsimus pole niivõrd saabastes, kui hoolimises. Kohalik näeb, et mitte midagi tegema pidav pagulane elab paremini kui kohalik elanik. Nii tekib kohalikul kergesti tunne, et tahaks hakata oma riigis samuti pagulaseks.
0 comments:
Post a Comment