 |
| Sven Kivisildnik |
Miljoni vaese maa on segaduses. Räägitakse palju ja närviliselt, emotsioonid käivad üle pea, kriisatakse eidelikult. Siiani jälgisin ma ainult ühte ühiskonnaasju käitleva telesaadet, kuid nüüd loobusin ka selle vaatamisest – kõik kisendasid korraga, midagi aru ei saa. Mulle aitab. Emotsioonid on halvad nõuandjad, realistliku maainimesena hindan korralikke kalosse tundepursetest kõrgemalt.
Ma lähtun oma tegevuses ja maailmavaates Eesti vabariigi põhiseadusest, kirjanikuna säilitan eesti kultuuri järjepidevust, ajakirjanikuna teadvustan massidele seaduskuulekat käitumist. Ometi tunnen ma ennast haruldase eksootilise olendina, millegi ükssarviku taolisena. Laiade masside kultuurikaugusest saan ma veel kuidagi aru, raske töö, aineline puudus ja kehv geneetiline materjal pikaajalise genotsiidi tagajärjel ei võimalda kodanikel poeesia tasemele tõusta, olgu siis pealegi.
Seadustega on aga teine lugu, massid on seaduseraamatute lugemisest vabastatud, sama asi on luuleraamatutega, kuid kehtib vääramatu põhimõte: seaduse mittetundmine ei vabanda seaduse mittetäitmist. Ometi oleme olukorras, kus riigis valitseb kriminaalne meelsus, põhiseaduse rikkumine nii sõnas kui ka teos on epideemiline, massiimmigratsiooni mahitamine on kriminaalse meelsuse ilming, õudsem ja ohtlikum kui teised, aga siiski ainult üks paljudest.
Toon nüüd emotsiooni mängu, sest ilma selleta ei jõua sõnum kohale, sõna seadus ei kõneta kedagi, ei tekita tundeid ega hingeliigutusi, aga kui lisada, et vallutussõda, võõrvõimude verine okupatsioon, küüditamine, tuliste nõelte küüne alla ajamine, massihauad, sumerlaste grupivägistamised, armsa kassipoja ülespoomine, etniliselt puhastatud Virumaa, imikule suure matkasaapaga pealeastumine, illegaalne riigipiiriületamine ja riigireetmine pole olemuselt midagi muud kui seaduserikkumised, siis tekib lehelugejal õige tunne. Eks ole.
Kahju, et ma pean inimestega rääkima nagu lastega, see ei ole mulle raske, kuid kirjanikule on alandav see, et ta peab ilmselgeid ja juba lasteaias selgeks tehtud asju kellelegi emotsioonimalakaga pähe taguma. Emotsioon on alatu nõks. Emotsionaalse õhkkonna loomine ei ole lihtsalt niisama, see on kellelegi vajalik ja see keegi on monstrum, jälgand.
Surmav emotsioonilõks
Miks kasutatakse emotsioone, kus tuleb see jälk emotsionaalne mülgas, millesse meid uputatakse? Kõik see surijate päästmise kaastundemuda, kogu aeg on keegi kusagil suremas, kogu aeg on vaja kusagil kaugel kellegi surmast päästmiseks kehtestada demokraatia, see demokraatia kinni maksta.
Aga siis selgub, et demokraatiast ei piisa elude päästmiseks, on vaja tõsta makse ja kehtestada multikultuur ja vihakõne kriminaliseerida. Eks ole nagu viha ei olekski emotsioon. Milles on emotsiooni mõte ja konkurentsieelis? Loogiliselt ei saa kõike tõestada, eriti jälkusi, seadusega ei saa kõike lubada, eriti jälkusi, aga toore loomaliku emotsiooni jõuga saab kõik läbi suruda.
Emotsioone mõistlikult võimendades saaks kas või eesti rahva, kultuuri ja keele päästa, tehnilist takistust ei ole, emotsioon kannatab kõike. Ometi on loodud emotsionaalne õhkkond, kus preambulast tuttav loetelu tekitab ainult põlgust ja üleolekut. Eesti pensionär võib rahus elavalt mädaneda, hooldekodu jaoks pappi pole, ent kõik vahivad tuima näoga.
Emotsionaalsed inisejad ja emotsioonidest ülespiitsutatud pime mass on sisevaenlane number üks ja see vaenlane tuleb kahjutuks teha. Emotsionaalne element on tõestanud sõna ja teoga, et ta ei ole kultuurivõimeline, ta ei ole võimeline lähtuma tervest mõistusest ega Eesti vabariigi seadustest. Emotsionaalne käitumismuster on oma asotsiaalsusest võrdsustatav vaimuhaigusega, igal juhul on emotsionaalne tüüp süüdimatu ja ühiskonnale ohtlik.
Me ei saa elada riigis, mida juhivad ja mille avalikku ruumi reostavad emotsionaalsed lupardid, kes pole kultuurivõimelised, pole analüüsivõimelised, pole võimelised mõistma seaduse mõtet ega ole võimelised oma käitumist seaduse raamidesse mahutama. Pole isegi tähtis, kas emotsionaalsus on kriminaalne või meditsiiniline probleem, mõlemal juhul on see ühiskonnale ohtlik ja sellisena tuleb seda kohelda.
Emotsionaalne dementsus
Kindlasti olete kuulnud väljendit emotsionaalne intelligentsus. Sellist asja ei ole olemas, on olemas ainult emotsionaalne dementsus. Inimesed lõhuvad emotsioonide ajel taldrikuid või taovad neid üksteisele vastu pead. Kui see on intelligentsus, siis olete te millestki väga valesti aru saanud. Kuid tuleme tagasi emotsionaalse elude päästmise argumendi juurde.
Kaheksakümnendate algul suri meie planeedil iga päev Tartu ja Pärnu täis inimesi nälga, keegi ei läinud meil selle pärast lolliks ega müünud oma ema sektsioonkappi maha, et pakkida seljakott ja tormata elusid päästma. Elusid päästsid heaolust aru kaotanud lääne logardid ja nende korruptiivsed fondid, kes, nagu tagantjärele selgub, pahatihti raha raiskasid ja varastasid. Siis oli inimesi planeedil Maa nelja miljardi tuuris.
Sealtpeale ei ole vaesus ega sõjad kuskile kadunud, ikka sureb iga päev ilmatu hulk inimesi üksipäini nälga ja planeedil on juba üle seitsme miljardi inimese. Kui palju teil neid inimesi siis lõppude lõpuks vaja on ja mis te nendega peale hakkate? Mõistus ütleb seda, et probleem pole selles, et liiga palju inimesi sureb, probleem on selles, et inimesi sünnib liiga palju ja sureb liiga vähe. Kordan, inimesi sureb liiga vähe.
Mida teha? Maha tappa ei ole ilus, kui on veel muid võimalusi. Euroopa eluviis on ökoloogiliselt korrektne väljasuremine ja selle kultuuri asendamine maniakaalse sigimisega Aafrika stiilis on kuritegu nii looduse kui ka inimkonna vastu. Me ei pea tooma sigivuskultuuri Euroopasse, vaid peame viima surmakultuuri Aafrikasse ja muidugi ka mujale, kuhu vaja. Äraproovitud väljasuremismeetodid on kapitalistlik kurnamine, ideoloogiline haridussüsteem ja dekadentlik kultuur.
Ikka parem tappa tarbimise, laenude ja loomaliku meelelahutuse kui pommidega. Odavam ka. Mandunud kultuuri eksperdina võib minust maailmapäästmisel kasu olla, emotsionaalse sigimisfanatismi tulemuseks saab olla aga ainult globaalne häving. Surm kõigile, see on emotsiooni palk.
0 comments:
Post a Comment