Me oleme KULTUURISÕJAS!

Kooseluseadus on vastu võetud ja presidendi poolt juba samal päeval ka välja kuulutatud. Seadus­t ootavad aga ees veel suured muudatused, sest praegune riigikogu koosseis lükkas kõrvale üle kaheksa­kümne rakendus­sätte, mis võimaldas eelnõu vastu võtta lihthäälte­enamusega. Tegeliku seadus­loome töö jätsid eelnõu algatajad seega targu järgmise riigikogu koos­seisu õlgadele.

Just selles punktist nähtub ilmselt kõige paremini kooselu­seaduse ilmselge ideoloogiline iseloom – kooselu­seaduse fanaatikuid ei huvita reaalsed inimesed, olgu nad siis sama- või erisoolised paarid, ja nendele pakutav kaitse, vaid vaja oli seadus maksku mis maksab läbi suruda eesmärgiga anda ühiskonnale aimu ideoloogilisest sõja­pidamisest rahva kesksete tõeks­pidamiste vastu.

Siin paljastub kõige ehedamal kujul see, millest me olime kaks aastat järjest rääkinud – vajadus muuta kultuuri põhi­mõisteid ja ideaale, tungiv surve määratleda ümber tsivilisatsioonilised konstandid, püsi­väärtused, mida kuni viimaste aegadeni on peetud ilm­selgeteks. Liberaalse ideoloogia nimel on sõidetud üle põhi­seadusest, demokraatia ideaalidest, rahva valdava enamuse hoiakutest  ja tõeks­pidamistest.

Oleme me valmis seda möönma või mitte, aga see, mis meie silme all aset leiab, on kultuuri­sõda, mis on võtnud seadus­loome kuju. Pange tähele, veelkord – siin pole tegu lahenduste otsimisega. Kui poliitikud tahaksid tõelisi ja efektiivseid lahendusi, siis oleks juba ammu võinud koostada suhteliselt väikese vaevaga notarite tarbeks tüüp­lepingute paketi, mis reguleerib faktilises koos­elus elavate inimeste (olgu nad siis sama­soolised või erisoolised paarid) kõiki tsiviil­õiguslikke suhteid – haigla külastusest kuni varaliste lepinguteni. Ja tõepoolest – miks ka mitte seda nii korraldada.

Kuid seda ei olnud vaja. Vaja oli asetada homo­seksuaalne suhe institutsionaalsel ja sümboolsel tasandil traditsioonilise perekonna kõrvale, segada need omavahel perekonna­seadusest tulenevate regulatsioonidega ühtseks mõisteks ning muuta seeläbi kultuuris kinnistunud arusaamu perekonna ideaalist. Ja loomulikult vähe sellest – vaja oli seeläbi avada tee mitte lihtsalt de facto (nagu praegu) vaid ka de jure abielu­mõiste ümber­defineerimiseni tulevikus näiteks perekonna­seaduse väikese muudatuse teel, mis sedastaks lihtsalt: abielu ei sõlmita mitte ainult mehe ja naise vahel, vaid ka sama­sooliste vahel. Kõik. Sellega oleks meil nn homo­­abielu seadustatud.

Aga kõik see, head sõbrad, jahugu poliitikud teile kasvõi tuhat korda mingit sallivuse ja tolerantsi mantrat, on tegelikult kultuuri­sõda teie, teie laste mõistuses kinnistuvate ideaalide sisu ja suunatuse vastu. Mida teie õigeks peate? Mida peavad õigeks ja ihaldus­väärseks meie järel­tulevad põlved? Kuhu suunavad nemad oma elu ja kuhu asetavad nad ühiskondliku ideaali, mille poole pürgida?

Sõda käib selle üle, kuidas me määratleme iseennast ja millisel viisil peegeldab ühiskondlik elu meie enda määratluse sisu. Sõda käib õiguse üle suunata kultuurilisi protsesse alus­vundamendi rajatiseni välja. Sellelt pinnalt on väga raske astuda dialoogi, sest modernse vasak­liberalismi näol, mille peamiseks löögi­rusikaks on tänapäeval homo­liikumine, on tegu tsivilisatsiooni seniste põhi­hoovuste vastase liikumisega, mis on pea kõikidelt oma eeldustelt tsivilisatsioonilise mõtlemise antitees.

Seal, kus tsivilisatsioon väärtustab eelnevate põlvkondade akumuleeritud tarkust ja elu­kogemust ehk elavat traditsiooni, mida edastatakse järel­tulevatele põlvedele vajaliku ja hinnatud pagasina, millelt edasi liikuda suurema enese­täiendamise poole, väärtustab vasak­liberaalsus vana lõhkumist ja enda infantiilsete uitmõtete ja soovide kohest rahuldamist.

Kui traditsiooniline mõtlemine näeb kultuuri järje­pidevusena, siis vasak­liberaal ehk kultuuri­lammutaja näeb katkestuste jada. Seal, kus kultuuri­tunnetus näeb pikka liini, mis kannab täna­päevani vitaalseid väärtusi minevikust, näeb liberalism vaid taaka, mis on vaja kiiremas korras enda õlult ära lükata. Seal, kus traditsionalist näeb möödaniku väärtustes kultuurilist naba­nööri, mis pakub ühiskonnale mentaalseid toit­aineid, näeb liberaal ahistavat seotust. Seal, kus traditsionalist hoiab loovat püsivust, ihkab liberaal pidevat muutust.

Miks ma räägin teile kultuurist? Ühel väga lihtsal põhjusel. Kultuur on nimelt kõik see, mis me ise oleme. Kes suunab kultuuri­loomet, valitseb inimeste kõige intiimsemates soppides. Nüüd võiksite küsida, kas soovib SAPTK suunata kultuuri- ja seadus­loomet, et valitseda? Sellele on üks väga lihtne vastus. SAPTK soovib väärtustada seda, mis juba ammu on loodud, mis juba ammu on õigeks ja vajalikuks tunnistatud ning mis on ennast tõestanud tervete ja elu­jõuliste rahvaste ja kultuuride vaimse ehitus­kivina. See, mis alati on olnud, peab olema ja jääma ka täna­päeval kultuuri kujundavate tuumik­väärtuste keskmesse. Üks nendest on abielu käsitlus mehe ja naise elu­kestva liiduna.

Kultuurisõja juurde kuulub oma vastaste halastamatu sildistamine. Need inimesed, kes kaitsevad kõige ilmsemat, ehk mehe ja naise teine­teist täiendavat liitu ühiskondliku ideaalina, soovitusliku suunana, kuhu poole ühiskond peaks liikuma – seda iseenesest mõistetavust, mis veel paar­kümmend aastat tagasi oli ka Eesti ühiskonnas nii selge, et keegi ei tulnud selle peale, et põhi­seaduse 27 paragrahv võiks perekonna all silmas pidada midagi muud kui seda, mida selle all on alati silmas peetud – neid inimesi sildistatakse süstemaatiliselt vihkajateks, tagurlasteks, natsideks, putinistideks, hoolimata sellest, et neid inimesi on viimaste arvamus­küsitluste järgi eesti ühiskonnas kaks kolmandikku. Seda on teinud meie peaminister, poliitiline eliit ja president koos meediaga, mis on käitunud kooselu­seaduse küsimuses Priit Pulleritsu väljendit kasutades in corpore putinliku propaganda­vahendina.

Ja siin on teine punkt, kus diskussioon on nendel eeldustel väga raske, kui mitte võimatu tekkima.

Olgu siis teada, kuidas käsitleb meie  pere­keskset meele­avaldust ERR-i päeva­kommentaaris kodanike­ühenduste liidu töötaja Alari Rammo (kuula siit).

Head kuulamist!

Markus Järvi videokommentaari võib vaadata siit. 

allikas