Mõni sõna sekka Eesti seisukohtade kujundamisest Euroopa rändepoliitika loomise suunas. Praegu on veel sõnastamata nii sihid kui ka eesmärgid, samuti vahendid sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks.
Peale sihtide, eesmärkide ja vahendite tuleb varakult selgeks mõelda printsiibid, mille järgi tegutseda ning kriteeriumid tegevuse ja tulemuste, tegijate ja organisatsiooni hindamiseks.
Selgeks on vaja mõelda ja otsusena fikseerida, kellel on millised kohustused, õigused ja vastutus; kes on kohustatud kellele looma eeldusi nende kohustuste täitmiseks ja ühtlasi ka (avalikult!) aru andma saavutatud tulemuste (kujunenud tagajärgede) kohta.
Milleks ümberasustada?
Vaja on arutada, mida on vaja saavutada selleks, et
a) avastada, sõnastada ja avalikustada massilise põgenemise põhjused, võttes arvesse, et eri riikides on erinevad põhjused;
b) leida meetmed selleks, et vähendada (kõrvaldada) väljarändamise põhjusi Aafrikas ja teha, mis vähegi võimalik, et need inimesed saaksid varsti koju (kodumaale) tagasi pöörduda;
c) teadvustada ja avalikult deklareerida, et kõigi Aafrikas vaesuses ja mitmesuguste "abiprojektidega" mahitatud usu- või rahvuskonfliktide tõttu ikka veel primitiivselt elavate inimeste ümberasustamine pole mõeldav; me ei saa olla nõus osalemisega sellistes protsessides, mida võib võrrelda katsega kustutada tulekahju bensiiniga; me ei taha osaleda aktsioonides, mis on mõeldud vaesuse ja vaenu tegelike põhjuste varjamiseks ning avalikkusele hoolimise mulje jätmiseks;
d) modelleerida eri kultuuridest pärit põgenikevool kui probleem nii staatikas kui ka dünaamikas (ajalises järgnevuses olevate sündmuste järjepideva või katkendliku jadana);
e) luua meetmete süsteem pagulaste adapteerimiseks ja sotsialiseerimiseks.
Mis on lumi?
Viimane punkt puudutab eeskätt eestlasi ja teistest rahvustest inimesi, kes Eestis juba elavad. Ümberasujaile on vaja näidata, kuidas siin maad harida ja loomi kasvatada, marju-seeni korjata, kala püüda, toitu valmistada ja tuba kütta. Siia vastu võetud inimesed on vaja kutsuda laulma-tantsima ja sündmusi tähistama.
Seda kõike ei saa teha valitsus ega omavalitsus; seda (kõige tähtsamat!) saavad teha inimesed, kellel on soe süda ja hooliv mõistus.
Kui saab tehtud põhimõtteline otsus võtta mingi hulk põgenikke Eestisse, tuleb riigikogu egiidi all koostada selleks vajalik hulk programme koos vastavate eelarvete ja finantseerimise allikatega.
Enne programmide koostamist tuleb otsustada, kas on vaja need inimesed, keda siin vastu võetakse, integreerida Eesti ühiskonda või assimileerida eesti kultuuri. Esimesel juhul tuleks ümberasujad paigutada kompaktselt; teisel juhul hajutada üle riigi. Esimesel juhul on vaja asutada lasteaed ja koolid, milles saaksid programmikohast õpet nii lapsed kui ka täiskasvanud, raamatukogu, mošee jms, rajada sellised ettevõtted, kus ümberasujad saaksid tööd ja teenistust ning kindlustada kõigile üldhariduse kontekstis vajalik õpe ning ka produktiivseks tegevuseks vajalik erialane, kutsealane ja ametialane väljaõpe.
Selle strateegia eelistamise korral tuleb hakata kohe vaatama, et ümberasujate hulgas oleks isikuid, keda saaks pidada liidriks ja kes suudaksid kanda hoolt sotsiaalse kontrolli kehtestamise ning teiste elamiseks vajalike eelduste rahuldava kvaliteedi eest.
Teisel juhul on vaja sootuks teistsugust tegevuskava, teistsugust keeleõpet, tööõpet, kultuuriõpet jms.
Leping pagulasega
Igal juhul tuleb koostada adapteerumisprogramm ja sotsialiseerumisprogramm. Ümberasujatele tuleb enne siiapoole teele asumist selgitada, kus Eesti asub, mis on lumi ja mida tähendab 20, 30 või enam kraadi külma, millised on kõik neli aastaaega; milline on siinne rahvastik ja riigikord; millised on kirjutatud ja kirjutamata seadused; millised on kodanike ja välismaalaste kohustused, õigused ja vastutus.
Mõned ümberasujad kujutavad ette, et teekond on raske, aga nende edasine elu Euroopas on lust ja lillepidu, et tööd tegema ei pea, õppida võib niisama, naljaviluks, aga midagi teada, osata ja aru saada pole vaja.
Sellised kujutlused oleks vaja hajutada enne, kui keegi söandab siiapoole teele asuda ning ühtlasi nõuda isiklikku avaldust Eestisse ümberasumiseks. Selles avaldused inimene kinnitab oma allkirjaga, et on teadlik Eesti kliimast, ühiskonnast ja kultuurist, lubab olla seaduskuulekas, osavõtlik ning teha kõik endast sõltuva, et kiiresti saavutada iseseisev võimekus enda ja oma perekonna elu-olu korraldamiseks.
Sõnaselgelt on vaja teatada, et kõik kulud, mis kaasnevad ümberasumisega, kannab ümberasuja. Riik võimaldab vastavat laenu ja ümberasujal ei ole õigust kogu oma suguvõsa enda juurde kutsumiseks.
Sellele avaldusele võiks lisada lepingu, milles on kirjas nii ümberasuja kui ka Eesti kui vastuvõtva maa lubadused siin uue elu alustamiseks vajalike eelduste loomisel ja sanktsioonid, mida rakendatakse kohustuste mittetäitmise või muu hälbiva käitumise korral. Seda teksti tuleks käsitada dokumendina, millel on mõlema poole allkirjad.
Kõne all on suur, keeruka struktuuriga süsteem. Praegu pole veel näha, mida oleks vaja selgeks rääkida. Nüüd oleks vaja sõnastada ja avalikustada, millised on need küsimused, mille osas konsensust ei ole ja oleks vaja diskuteerida, milliseid meetmeid oleks vaja võtta, et arutlused saaksid kujuneda sisukateks; millise protseduuri kohaselt teha põhimõttelised otsused; kuidas edasi- ja tagasisidestada kogu programm; kes ja kuidas vastutab pagulusprogrammi tulemuste ja tagajärgede eest.
0 comments:
Post a Comment