Euroopa Komisjoni ettepanek põgenike kvoodisüsteemi rakendamiseks on avanud mädapaise, mille olemasolu on Euroopa heaoluriikide poliitikud seni hoolikalt varjanud ja (hea)olupoliitilistel põhjustel eitanud. Ka praegu piirduvad paljud arvamusliidrid ja europoliitikud pooltõdedega. Neid ei huvita uute põgenike ajalugu, vaid üksnes kvoodi määr, s.t puhtmatemaatiline suurus väljaspool sotsiaalseid tagajärgi.
Euroopa heaoluriikide immigratsioonipoliitikad on olnud kahepalgelised ja jätkusuutmatud. Immigratsiooni soosivad riigid tutvustavad end edukate integreerijatena, tegelikkuses on aga sisserändajate keeleline ja kultuuriline lõimumine ning tööga hõivatus väga madalad.
Saksamaa türgistub
Näiteks Saksmaal on ühelt poolt põlisrahva vähenemine ja vananemine, teisalt immigrantide lisandumine ja suurem sündimus loonud uue demograafilise reaalsuse. 2007. aasta loendus näitas, et Türgi päritolu immigrantidest saab sotsiaaltoetusi 43%, samas põliselanikest vaid 10%. Türgi päritolu immigrantide tööhõive on põlisrahva omast oluliselt madalam ja sündimus oluliselt suurem.
Sotsiaaltoetuste süsteem ei motiveeri sisserändajaid keeleliselt lõimuma ja tööle asuma, vaid premeerib sotsiaaltoetustest elajaid. Ka lastetoetuste süsteemi kaudu makstakse töötutele suuremaid lastetoetusi. See loob sotsiaaltoetustest elavatele ja mittetöötavatele immigrantidele kindlustunde ja motiveerib uusi sisserändajaid.
Saksamaa kutsus 1960ndatel türklasi endale võõrtööjõuks ajutiselt. Tegelikult ei lahkunud enamik neist, vaid kutsus ka pereliikmed sotsiaalsest heaolust osa saama. Türgi juurtega Saksa poliitik Vural Öger on prognoosinud, et 2100. aastal elab Saksamaal 35 miljonit türklast. Saksa rahva taaste netokordaja on 0,65, mis tähendab, et juba järgmise põlvkonnaga väheneb sakslaste arvukus kolmandiku võrra. Ühelgi Euroopa heaoluriigil pole ette näidata Vahemere tagant saabunud immigrantide edukat integreerimist.
Võrreldes Vahemere-taguste immigratsiooni sihtriikide rahvaarvu ja selle juurdekasvu Euroopa vastavate näitajatega, selgub, et Euroopal pole vähimatki sotsiaal-majanduslikku ega demograafilist võimekust kvoodipoliitika kaudu ka põgenike probleemi lahendada. Selline kiireloomuline sundpoliitika viib liikmesriikide (sise)poliitika radikaliseerumisele, suurendab sallimatust ja vähendab turvalisust.
ELi kuuluvad rikkamad ja vaesemad riigid, aga ühtmoodi peame selgitama, miks põgenikudvõivad osutuda sotsiaaltoetuste osas eelistatumaks kui pärismaalased. Ühe pagulase integreerumise aasta hind ületab 10 000 eurot ja tal on õigus abikaasa, laste, vanemate ning õdede-vendade järeletulekule.
Heaoluriikides on teatud sallivuseni jõutud aastakümnetega. Eestis ja teistes vaesemates riikides peame ühiskonna mõistmise saavutama mõne kuuga. Majandus- ja demograafilised eeldused ning elanike poolt mõistetav võrdõiguslik kohtlemine on elementaarsed tingimused, mida Eesti puhul aga praegu ei ole. Sallivuse kiirkursused edukalt ei lõpe.
Orjakaubanduse tagasitulek
Immigrantide soov omandada haridust on nõrk ja töötavatest immigrantidest on enamik väikesepalgalised lihttöölised. Eurooplaste soov lahendada niimoodi oma majandusetööjõuprobleemid ja säilitada heaolu on ebaeetiline. Pigem on see hätta sattunud jainimkaubanduse ohvriteks langenud inimeste ärakasutamine omakasupüüdlikel eesmärkidel, mida võib nimetada 21. sajandi orjakaubandusele kaasaaitamiseks. Pooltele immigrantidele sotsiaaltoetused ja pooltele madalapalgaline lihttöö on lühinägelik (majandus)poliitika, mis toetub odava tööjõu kasutamise eelisele. See on jätkusuutmatu mugavuspoliitika, mitte solidaarsus.
Süümepiinad kunagiste koloniaal- ja sõjakuritegude eest on üheks immigratsiooni- ja paguluspoliitika põhjenduseks. Kui Euroopa riigid soovivad tõesti Vahemere-tagust olukorda parandada, siis tuleks panustada nende riikide majanduse ülesehitamisesse, ühiskonna stabiliseerimisse ja põgenikelaagrite julgeoleku tagamisse ning neile humanitaar- ja toiduabi andmisesse sealpool Vahemerd, et vältida ohtlikku inimkaubandust üle mere ja nende küüditamist oma kodumaalt võõrasse keskkonda. Me peaksime aitama aafriklasi Aafrikas ja araablasi Araabias, mitte ehitama Euroopasse uut Aafrikat ja Araabiat. Ka Türgi abistamine üle miljoni põgenikuga toimetulekul on vajalik.
Plaanitavad sundkvoodid ei jäta riikidele valikuid sisserändajate vastuvõtu üle otsustamisel. See oleks põhimõtteline muudatus, mis kärbiks Euroopa Liidu riikide pädevust ega arvestaks riikide erisusi. Seda olukorras, kus keegi ei tea, kui suureks kujunevad kvoodid ja immigratsioonisurve tulevikus.
Eesti ja Läti erisuseks on lähiminevikus tekkinud suure osaga (30%) venekeelne elanikkond, keda me pole suutnud vajalikul määral ühiskonda integreerida. Eduka integratsiooni võtmed ei asu ainult Eestis ja Lätis, vaid olulisel määral meist enam kui sada korda suuremas naaberriigis, kelle aktiivne tegevus on suunatud eduka integratsiooni vastu. Erineme sellega oluliselt kõigist teistest ELi riikidest, kus sisserännanute osa jääb alla 10%.
Euroopa loojang
Euroopa vananemise ehk lastetuse probleemi lahendamine pensionisammastega, mille tegelikuks sisuks on pankade ja finantsvahendussektori nuumamine ning odavate aasia töökäte ärakasutamine ja immigratsiooni kaudu odava tööjõu sissevedu on Euroopa loojang, mitte värske veri arenguks.
Oleme otsinud majandus- ja julgeolekusolidaarsust EList ja NATOst. Nüüd ootab EL meilt solidaarsust protsessis osalemiseks, mitte lahenduseks. Meie vastus peaks olema aus ja suunatud lahendusele – kindel ei kvoodipoliitikale koos positiivse agenda ja liitlaste otsimisega.
Kui argumente ei jätku, siis hakkavad lendama loosungid. Sallimatus ja võõraviha sildid riputatakse nende kaela, kes kutsuvad üles lahendama probleemide põhjusi, mitte tagajärgi ja tegema seda seal, kus need tekivad, mitte eksportima neid Euroopasse. Euroopa immigratsiooni- ja sotsiaalpoliitika vajab reformimist ja nende edukaks elluviimiseks tuleb üha globaliseeruvas maailmas väljuda Euroopa geograafilisest ruumist.
Euroopa ei suuda seedida peale ebaõnnestunud immigratsioonipoliitika ka pagulaste kvoodipoliitikat. Ühed põgenevad fundamentaalse islami, teised nälja ja veepuuduse eest, kolmandad ei vaja kaitset, vaid kasutavad pagulasesirmi, et pääseda rikaste riikide sotsiaalhüvesid nautima. Põhjused on erinevad.
ELi kohustusliku kvoodipoliitika asemel vajame ühist ja solidaarset pagulaste abistamis- jakaitsepoliitikat põgenike kodumaal. See peaks olema Eesti poliitikute ja diplomaatide sõnum Brüsselis.
Helir Valdor Seeder
0 comments:
Post a Comment