Tiit Made | Pagulased tulevad. Aga kuhu?

Mõni päev tagasi sattusin kuulama Vikerraadio "Reporteritundi", kus uute pagulaste vastuvõtmise asjus diskuteerisid kirglikult Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits  ja MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse liige Kristina Kallas. Kallas oma ametikohase vastuvõtmist nõudvate standardargumentidega kuuldus kehvakene ja väheveenev Pulleritsu hästi argumenteeritud, ajalooliselt täpsete ja arukate järeldustega pagulaste vastuvõtmist taunivate seisukohtadega. Õieti püüdis Kallas Pulleritsu argumente mitte tähele panna ja ajas oma joru. Mis joru see on, seda kuuleb peavoolumeediast iga päev ja üha rohkem. Kuid väitlejate argumente ei taha ma analüüsida, vaid üht-teist lisada.

Eestlane on oma loomult välismaalaste suhtes sõbralik ja heatahtlik. Sageli lausa imetlemisele kalduv. Mäletan oma poisikesepõlvest üht olukorda või olupilti, mis on mällu sööbinud ja kipub sealt nüüd välja. 

1946 ja 2015  

Oli 1946. aasta. Eestisse hakkasid saabuma esimesed majanduspagulased Nõukogude Liidust, sisuliselt Venemaalt. Vene sõjardite poolt varemetesse pommitatud Tallinnas oli eluruumidega kitsas. Sattusin olema Katusepapi tänaval onu juures ja vaatasin II korruse aknast välja, kui sinna saabus üks vene perekond, kes oli määratud elama majaperemehe 5toalisse korterisse. Majaperemees aga ei tahtnud neid sisse lasta. Nad võtsid äraootava koha sisse hoovis. Majarahvas (ilmselt majaperemehega nugade peal) – mitte miilits – hakkas avaldama peremehele survet, kostitas tulnukaid hea ja paremaga, üritas lastega mängida ja kaasa tunda. Paar korterit võtsid vene perekonna liikmed enda juurde ööd veetma. Järgmisel päeval olukord muidugi lahenes, nagu oli ette nähtud lahenema.

Ja siis nad hakkasid tulema. Pagulased Venemaa avarustest. Otsima paremaid elutingimusi, kasutama neid hüvesid, mida eestlased olid oma tööga loonud. Ei mingit diskussiooni ajakirjanduses. Eestlased pidid vaid koomale tõmbama ja hoolitsema selle eest, et jalgu ei jää. Nad tulid tühjade kätega või paari kompsuga. Pagulasi muudkui tuli kuni laulva revolutsioonini välja. Läänemaailm ei arutanud, kas nende vastuvõtt käib eestlastel üle jõu, kas oleks vaja abistada. Ei olnud ettepanekuid, et jagame need sajad tuhanded Baltimaadepagulased omavahel mööda Euroopat laiali.

Ja siis veel see 26. juulil 1994. aastal Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel allkirjastatud Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste kokkulepe, mille kohaselt võtsid eestlased endale kohustuse anda elamisluba paarikümnele tuhandele Vene sõjaväepensionärile ning osutada neile ka sotsiaalabi.

President korra üritas seda teemat rahvusvaheliselt esile tõsta, kuid tema suu pandi ilmselt kiiresti kinni. Täna ei ole tollest massilisest pagulaste vastuvõtmisest Baltikumi poole sajandi jooksul enam juttugi. Et me oleme juba oma vastava kohustuse kuhjaga täitnud.

Rootsi, see maailma segadustest alati kasu lõiganud riik, on mitu korda teada andnud, et nemad võtavad pagulasi vastu seepärast, et rootslane ei taha teha musta tööd. Pagulased aga ei tee mustast tööst probleemi. Ma ei hakka seda teemat rohkem lahti rääkima ja paralleele tõmbama. Saate isegi aru. 

Welcome to Ida-Viru 

Suure tõenäosusega tuleb meil Aafrika ja moslemimaailma pagulasi vastu võtta. Euroopa pagulasujutusega võitlevad Euroopa endised koloniaalriigid, majanduslikult heal järjel olevad riigid, on tüdinud ja väsinud üksi seda koormat kandmast. Arusaadav. Suure tõenäosusega surutakse teistele peale teatud kvoodid. Olgu see Eesti puhul 5, 50, 500 või mingi muu arv, aga see on vaid esimene samm ega jää viimaseks.

Nüüd on ühtäkki valjenenud hääled, et me ei taha moslemeid, andke meile venelasi või ukrainlasi. Kuid Venemaal pole ju probleeme. Püsigu kodus. Ukrainas on aga nende suurest territooriumist valdav osa väljaspool sõjaohte. Ida-Ukraina põgenikud võivad väga hästi sinna minna.

Igatahes  Brüsselile meele järele soovivad Eesti noored valitsejad muidugi ajavad meelsamini Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Inglismaa kui Eesti asja.

Nüüd on vaja mõelda, mida nende uustulnukatega teha. Rumalavõitu on ettepanek hajutada neid mööda Eestit laiali. Nad on harjunud oma suguharus elama ja küll nad leiavad kiiresti võimaluse kokku koguneda. Palju parem on nad asustada kuskile väljapoole Tallinna.

Mulle tundub, et parim koht on konkurentsitult Narva-Sillamäe regioon. Aitavad seal ehk muu kasuliku kõrval kaasa ka selle regiooni vene keelt kõneleva ja  Eesti ühiskonnast end kõrgemale seadnud elanikkonna paremaks sulandumiseks Eesti sotsiaal-majanduslikku süsteemi. Lootus muidugi kustub viimasena.

-Õhtuleht
ARTIKLIT TASUKS JAGADA KA LÄHEDASTELE JA SÕPRADELE!!!