Muslimite nõudmised eri valdkondades on kasvanud: nad tahavad oma usu alusel rajatud koole, vabadust kanda oma religioosset riietust tööl ning süüa halal-toitu haiglas. Samal ajal kui Euroopa otsib vastuseid aina uutele küsimustele, mis puudutavad tema suurt ning veelgi kasvavat sisserändajatest elanikkonda, kellest paljud on muslimid, võib üks Inglismaa kesk-osas paiknev maalähedane linn olla nimelt see koht, kust neid vastuseid leida.
Laiuvate põldude vahel asuv Leicester on ajalooliselt olnud väike õitsev tekstiilitööstuslinn Inglise maapiirkondadele omaste traditsioonidega. Talunikud müüsid oma lehmi ja lambaid munakividest sillutatud keskaegse südalinna kõrval, kus punastest tellistest viktoriaanlikud majad tuletavad meelde vanu häid aegu.
Kuid see pilt on tänaseks muutunud. Praegune Leicester on 300 000 elanikuga multikultuurne linn, kus manufaktuuritööliste ja talunike järeltulijad liiguvad mööda tänavaid ühes hindude, sikhide ning üha rohkemate muslimitega Hindustani poolsaarelt, Ida-Aafrikast ja Balkanilt.
Viimase 30 aasta jooksul on immigrantide vool suubunud Leicesteri ning olnud seal vägagi oodatud tänu linnavõimude progressiivsele poliitikale, mis suutis ka kohalikke elanikke veenda multikultuurse tuleviku väärtustes. Uusasukad seadsid end rahumeelselt sisse, muutes Leicesteri segarahvuselise linnana eeskujuks ülejäänud Euroopale, näidates, et selline mudel töötab hästi.
Muslimite kasvav aktiivsus
Nüüd aga tunnistavad ametiisikud, et Leicester seisab silmitsi uute ohtudega, millest üks on muslimite kasvav aktiivsus. Etnilised pinged muslimite ja hindude ning värskete muslimitest sisserändajate (näiteks somaallaste või bosnialaste) vahel ning valgete elanike pahameel immigrantide suhtes on tõsiseks proovikiviks linna multikultuursele edukusele.
Kohalike võimude ennustusel võib Leicester, kus valged inimesed moodustavad praegu 65% elanikkonnast, saada järgmise kümnendi alguseks esimeseks värvilise enamusega linnaks Suurbritannias. See võib teha Leicesterist märksa tähelepanuväärsema võitlusvälja Euroopa pingutustes luua multikultuurne mudel koos islamile eraldatud kohaga lääne ühiskonnas.
“See, mida te pealispinnal näete, on tegelikult üsna habras,” hoiatas Manzoor Moghal, tuntud Leicesteri islamiliider ja end ise üles töötanud ärimees, kes saabus siia 70-ndatel aastatel Ugandast. “On erinevaid hoovusi, mis võivad praeguse tasakaalu lõhestada.”
Leicesteri rassiline muutumine on olnud drastiline. 30 aastat tagasi oli see linn, kus võis näha poissi koos vanaisaga turul veiste- ja sigadeleti taga seismas, kuid nüüd on see muutunud kohaks, kus kontorid ja poed suletakse oktoobris ramadaani ajal päikesetõusul ning indialaste piirkonnad valmistuvad talvel toimuvaks hindu valgusfestivaliks Diwaliks.
Hindu templitest halal-lihunikeni
Tänase Leicesteri põhjaosa piirkonnad (nt Melton Road) on täis hindu templeid, muslimikeskuseid, india ja pakistani restorane, halal-lihunikke, juveelipoode, pankasid ning riideärisid. 700-aastasel kaetud juurviljaturul võib näha eri rassidest ostjate hulka seente- ja papaiakuhjade ning rihmade, üleriiete ja hiina mänguasjade vahel saalimas. Aastate eest betooniga kaetud loomaturu asemele on nüüd ehitatud supermarket.
Nende muutuste vastane kohalik opositsiooniliikumine oli tugevaim 70-ndatel ja 80-ndatel aastatel, mil rahvuslased korraldasid protestimarsse läbi linna. Kuid Leicesteri vasakpoolne kohalik omavalitsus kuulutas, et linna tulevik on multikultuurne, kinnitades sellega edumeelset poliitikat, mille kohaselt arvestatakse tänini uustulnukate kultuurilist eripära.
“Me ei räägi sellest, mida immigrandid peavad tegema, et meiega sobituda,” sõnas Trish Roberts-Thomson, Leicesteri linnavolikogu poliitikanõunik. “Leicesteril on selles osas väga leebe suhtumine.”
Volikogu kaasas etnilisi liidreid rassi- ning usuvahelistesse nõukogudesse. Kodanike integratsioon kombineeriti majanduslikuga, kuna Leicesteris tekkis reaalne tööjõuturg juba olemasolevate tekstiili- ja kingavabrikute, haiglate ja teiste avaliku sektori alade tarvis. Varsti oli siin olemas juba multietniline keskklass ettevõtjatest, kes nüüd on hakanud kolima kaugematesse eeslinnadesse. “Mõned neist on saanud väga rikkaks ning omandanud hotelle ja kinnisvara,” selgitas Leicesteri Aasia äriassotsiatsiooni tegevdirektor Jiva Oderda. Immigrantide kodanikuühiskonda ja majandusellu integreerimine on Leicesteris ära hoidnud sellised kokkupõrked nagu suurimas naaberlinnas Birminghamis, kus aasia ja afro-kariibi jõukude vahelised kokkupõrked viisid 2005. aasta oktoobris kahe inimese hukkumiseni ning sundisid ametiisikuid ja poliitilisi juhte mõtlema, miks see nii juhtus.
Oht: valge töölisklass
Kui rassirahutused puhkesid 2001. aasta suvel hulgas Põhja-Inglismaa linnades – Bradfordis, Oldhamis ja Burnleys –, jäi Leicester rahulikuks.
“Leicester on edukas,” põhjendas Leicesteri ülikooli Inglise ajaloo professor Robert Colls. “Paljudest rahvustest inimesed on tulnud siia elama vähem kui ühe inimpõlve jooksul, kuid siin ei ole kunagi esinenud rahutusi, vaatamata 1970-ndate alguse katsetele neid õhutada.”
Traditsiooniliselt on linna rahvuslikus poliitikas domineerinud hindud, kuid viimastel aastatel on tänu kõrgele sündimusele ning sisserändele kasvanud muslimite hulk. Mõlemad grupid moodustavad praegu umbes 15% Leicesteri elanikkonnast.
Muslimid “on muutumas häälekamaks”, ütles Paul Winstone – linnavolikogu ametnik, kes kolis Leicesteri 60-ndatel, võitles varaste rassistlike puhangute vastu ning on oma silmaga jälginud linna multikultuurseks arenemist.
Muslimite nõudmised eri valdkondades on kasvanud: nad tahavad näiteks oma usu alusel rajatud koole, vabadust kanda oma religioosset riietust tööl ning süüa halal-toitu haiglas, samuti laiemat poliitilist kandepinda linnavolikogus. Winstone’i sõnul võib see viia soovini, et hindud võiksid linnast lahkuda, kuid samas on hindud olnud Leicesteri majanduslikuks mootoriks.
Järgmiseks väljakutseks Leicesteri külmaverelisusele on immigrantidevastase valge opositsiooni taastekkimise risk.
2002. aastal, pärast Põhja-Inglismaa rahutusi, tellis Leicesteri linnavolikogu raporti, mis tõendas vaestes valge töölisklassi piirkondades elavate inimeste seni märkamata murettekitavat vaenulikkust oma paljurahvuseliste naabrite vastu. See oli peamiselt põhjustatud protestidest Aasiasse saadetatava riikliku abi kujutletava suuruse vastu.
“Suurimaks ohuks multikultuursusele on valge töölisklass, sest multikultuursus pälvib tähelepanu, mida valgele töölisklassile ei jagu,” ütles Roberts-Thomson.
Leicesteri ülikooli professori Collsi kogemusel soovivad noored Leicesteri muslimid enam valgustuslikku õpetust saada ja loobuvad rangest islamist: muslimi lektori loengule muslimite valgustamise vajadusest kogunes sadu inimesi, ütles ta.
Kui palju kohaneda?
Kuid Leicesteri uue laine immigrandid Somaaliast, Bosniast ja Kosovost esindavad uut sisserändajate tüüpi: väikeseid eraldi gruppe kontrastiks hindudele ja muslimitele, kes saabusid siia massiliselt.
Suurim uus grupp on pärit islamiriigist Somaaliast. Viimase kahe-kolme aasta jooksul on Leicesteri kolinud enam kui 10 000 somaallast. Paljud neist on tulnud Hollandist, kus nad endi sõnul ei suutnud tööd leida ning elasid range eluasemepoliitika tõttu pidevas väljaviskamise hirmus.
“Mõned somaallastest on kõrgete ametioskustega ning hästi ärikeskkonda sulandunud,” selgitas Odedra Aasia äriorganisatsioonist. Kuid teised on kolinud vaeseimatesse linnaosadesse, nt vanad tänavad raudteejaama taga, kuhu vaeseimad uus-asukad tavapäraselt elama lähevad ning kus Winstone’i sõnul on lääne-indialaste vastu vägivalda tarvitatud.
Roberts-Thomson, kes on töötanud koos somaallastega, kinnitas, et paljud neist on siiamaani Somaalia kodusõjast muserdatud, mis teeb raskemaks nende integreerumise.
Uus pinev atmosfäär on tekitanud isegi multikultuurses Leicesteris debatte selle üle, kui assimileerunud immigrandid olema peaksid.
“Kui sa tahad elada ühiskonnas, kui sa tahad olla osa sellest ühiskonnast, siis on sul kohustus sellesse sulanduda,” nentis laitmatut äriülikonda kandev Moghal. Teised, nagu ka üks Leicesteri juhtivatest imaamidest, noor muslim Ibrahim Mogra, hoiavad rangemat liini, uskudes, et muslimitel peaks lubama elada ja töötada Suurbritannias nende oma kommete kohaselt.
“Ma ei taha elada Suurbritannias, kus minu kultuur on teisejärguline,” kinnitas turbanit, täishabet ja rahvuslikku halatti kandev Mogra, kes tervitas külalisi oma väikeses terrassiga majas ühes Leicesteri valdavalt asiaatidest elanikega linnaosas. “Ma olen integreerunud nii hästi kui võimalik. Ma olen teinud peaaegu kõik.”
Mogra, kes koos mõne teise Briti islamiliidriga taotles pärast juulipommitamisi kohtumist peaminister Tony Blairiga, usub, et ettevõtted annavad muslimitele loa kanda oma riietust ka tööl. Kuid tema vaated ei piirdu ainult riietusega: ta nimetab Blairi tema Iraagi-poliitika tõttu “türannist rõhujaks” ning annab sama hävitava hinnangu ka lääne püüdlustele kärpida Iraani tuumaprogrammi.
Sellised konfliktsed vaated assimilatsioonile peegeldavad praegust olukorda ning panevad proovile Lääne-Euroopa multikultuurse mudeli, mille püsimajäämine on kahtluse alla sattunud terves maailmas.
Jääb küsimuseks, kas viimase kolme kümnendi kogemus kaitseb Leicesteri kui majakat ülejäänud Euroopa jaoks või tekitavad elanikkonna kokkupõrked paratamatult konflikti ka selles, kunagi nii rahulikus paigas.
Copyright: New York Times Syndicate
Tekst: Graham Bowley
0 comments:
Post a Comment