Miks poliitika, miks EKRE?

 

1. JAAN 2015 / SIIMPOHLAK

Sündisin 1985. aastal.
Minu lapsepõlve jäid Eesti lähiajaloo olulised sündmused – NSV Liidu lagunemine, Eesti taasiseseisvumine, Balti kett, öölaulupeod, teletorni ja Toompea kaitsmine, esimesed Riigikogu valimised, Eesti  oma raha kasutuselevõtmine ja palju muud põnevat, mille kohta meedia igapäevaselt infot vahendas. Vaatasin poisina huviga õhtuti “Aktuaalset kaamerat”, kuulasin raadiot, lugesin ajalehti, tegin neist väljalõikeid ja valmistasin tabeleid, kuhu korjasin külainimestelt hindeid Siim Kallase, Kaido Kama, Mart Laari, Kalle Kulboki, Kristiina Ojulandi ja teiste tolle aja poliitikute tegevuse kohta.

Kolhooside lammutamise üksikasjadest ja põllumajanduse uuest korraldamisest kuulsin endise kolhoosilauda juures kauplusautot oodates murelikelt täiskasvanutelt ja laenasin raamatupidajana töötanud vanaemalt aktsiaseltside ja ühistute asutamise käsiraamatu; viisin selle naabritädile, kes meile piima müüs ja soovitasin nende perel mõelda tõsiselt põllumajandusühistu asutamise peale, mille vajalikkuses olin veendunud.

Eestis toimuva jälgimine ja sellest mõtlemine jätkus ka edaspidi. Keskkooli ajal ja järel üle Eesti pidusid ja üritusi korraldades, sain olulise organiseerimiskogemuse ja vaateid elule meie kodumaa erinevates nurkades.

Diskoriameti ammendudes otsustasin keskenduda kontsertide korraldamisele ja astuda ülikooli. Erialaks valisin Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudist Haldus- ja Ärikorralduse. Kuna tegutsen ettevõtjana, siis tundus see sobivana – õppekavas oli aineid nii ettevõtlusest kui ka poliitikast, valikainetena sain juurde võtta psühholoogia, kultuuri ja filosoofiaga seotud kursuseid ning muud huvipakkuvat.

Ülikooli kõrvalt hakkasin veelgi aktiivsemalt poliitikas ja riigis toimuvat jälgima ning ka ise tasapisi asjades osalema, käisin ACTA meeleavaldusel, jälgisin rahvaloenduse tulemusi, Rail Balticu ja kooseluseaduse debatte.

Hakkasid tekkima küsimused – kas sellist Eesti me tahtsimegi, kas see tõesti ongi demokraatia, mille järele nii pikalt janunesime? Häirivaks muutus siirast muret väljendavate kodanike avalik naeruvääristamine, kümnete tuhandete riigist parema elu otsingutele lahkumine, Eesti elanikkonna enamuse arvamusega mittearvestamine, sildistamine ja inimestega manipuleerimine. Järjest rohkem torkas silma, et ühiskond on üles ehitatud negatiivsusele.

Kuna proovin elus häirivat või ebaõiglast olukorda võimalusel parandada, siis hakkasin otsima erakonda, mille kaudu aidata kaasa Eesti elu paremaks ja õiglasemaks muutmisele. Seni oli minu ühiskondlik tegevus aktiivse inimesena piirdunud avalikel üritustel, loengutel ja koosolekutel käimisega ning kandideerimisega koduvalla volikogusse.

Miks valisin erakonnaks EKRE?

Esiteks loomulikult rahvuslik maailmavaade ja selle erakonna soov olla näoga inimeste poole. Samuti tundub mulle, et EKRE-s on kõige vähem mind üha enam ühiskonnas häirivat formaalset poliitilist korrektsust, bürokraatiat ja tagatubade mõju, aga samas kõige rohkem kirge, entusiasmi ja idealismi. Oluline oli ka minu soovimatus tegutseda tuimalt poliittehnoloogiaid kasutava ja mugavustsoonis asuva masinavärgi sees, kes kasvatab riigilt saadava toetusrahaga pestud ajudega noorpoliitikuid, vältides diskussiooni, arvamuste mitmekesisust ja asjalikke vaidlusi erakonna sees ja erakondade vahel, asendades need labaste kaklustega.

Usun, et nii rahval tervikuna kui ka igal üksikisikul peab olema idee, mille nimel tegutseda ja tõde, mille poole pürgida. Usun eestlase elujõusse ja vaimsusesse ning mehest ja naisest lähtuva klassikalise peremudeli olulisusesse meie ühiskonnas.

Kirjanik William Somerset Maugham on kirjutanud: „Kui mõni rahvas hindab midagi oma vabadusest kõrgemalt, siis ta kaotab oma vabaduse; ja iroonia peitub selles, et kui see on kas mugavus või raha, mida ta kõrgemalt hindab, siis kaotab ta ka selle.”

Kui kõrgelt hindad Sina Eesti rahva vabadust?

Allikkas : LINK