Alasti kuningatest ehk kaasamise näilisusest

VÄLJAVÕTTE VARRO VOOGLAIDU BLOGIST
Käisin täna riigikogus sotsiaalkomisjoni istungil, kus arutati raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega plaanitakse tühistada nõue, et alaealised peavad saama abordi tegemiseks oma vanema nõusoleku. Sündmust kajastati põgusalt ka Seitsmestes Uudistes.

Istungil kogetust ja selle pinnalt tehtud järeldustest võiks kirjutada pikalt, aga mul ei ole selleks ei aega ega tahtmist. Kokkuvõtlikult öeldes pean aga tunnistama, et sellist kontsentratsiooni üleolevast enesekindlusest kombineerituna hämmastava pealiskaudsuse ja ignorantsusega, nagu võib kogeda riigikogus, pole ma kohanud mitte kusagil mujal. Päris tõsiselt. Seejuures on tegu erakordselt ebameeldiva isikuomaduste kombinatsiooniga, mida on kaunis raske taluda.

Istungi lõpupoole ütles sotsiaalkomisjoni esimees, et naistearstide seisukoht on ikkagi professionaalne ja lähtutakse sellest. Ma oskasin vaid käsi laiutades küsida, et mille poolest on naistearstide seisukoht olulisem kui teiste kodanikeühenduste oma ja kas muid seisukohti üldse kavatsetakse arvesse võtta. Küsimus on muidugi retooriline, sest mitte ühegi meie esitatud seisukohaga sotsiaalkomisjon ei arvestanud, mitte kõige vähemalgi määral.

Nt tuli abordiseaduse muudatuste arutelul sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhofile ja ka teistele komisjoni liikmetele (Jüri Jaanson, Viktor Vassiljev jt) suure üllatusena, et nagu ka õiguskantsler Allar Jõkski on oma ametlikus arvamuses kinnitanud, lasub riigil põhiseaduslik kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule:

“Loote arenguetapid ei mõjuta seega mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni. Inimelu tähendab seega ka veel sündimata elu ning seega kaitseb PS § 16 ka loodet. […] Riigi kaitsekohustus ei keela mitte ainult vahetut sekkumist loote eluõigusesse, vaid ka paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta.”

Kujutage ette – inimesed menetlevad tähtsate nägudega temaatilist seaduseelnõud, aga nii fundamentaalselt olulisest asjast ei tea absoluutselt mitte midagi – pole kuulnudki! Eelnõu seletuskirjas ei ole muidugi sellest, kuidas kõnealune seadusemuudatus mõjutaks sündimata laste õigust elule, mitte poolt sõnagi. Ja ei saagi olema, sest komisjoni liikmed lihtsalt ei usu minu väidet, et põhiseadus kohustab riiki ka sündimata lapsi kaitsma. Ise järele vaadata nad seda ilmselt ei viitsi ega ka soovi – pole oluline ja aega samuti ju pole, sest peab tegelema oma kampaaniaga… Case closed, järgmine punkt!

Kohe istungi alguses küsisin komisjoni esimehelt järgmise küsimuse: kuidas seletada lahti absurdne vastuolu praeguse seadusemuudatuse ajendiks olnud õiguskantsler Indrek Tederi kahe alljärgneva seisukoha vahel:

1. 2009: põhiseadus nõuab, et “alaealistele osutatavate tervishoiuteenuste puhul tuleb kindlasti saada kõigiks sekkumisteks iga kord vanema nõusolek” (vt siit);
2. 2014: nõue, et alaealistele ei tohi aborti teha ilma nende vanema nõusolekuta, on põhiseadusega vastuolus (vt siit).

Ja milline oli vastus? Nagu ikka: vastust ei olnudki. Case closed, järgmine punkt!

Kui küsisin, kuidas on põhjendatud see, et ühelt poolt ei luba meie õiguskord alaealistel nende piiratud teovõime tõttu osaleda valimistel, juhtida autot, teha kinnisvaratehinguid, võtta pangalaenu ega osta isegi pakki sigarette või pudelit siidrit, ent teiselt poolt tahetakse neile anda palju kaalukama vastutusega õigus otsustada oma ihus kasvava väikese lapse elu ja surma üle, sain vastuseks mis te arvate mida? Jah, nagu ikka – vastust ei tulnud ning selle asemel aetakse mingit seosusestut juttu sellest, et laps ei ole asi ja minu analoogia olevat kohatu.

Kui ignorantne ja küündimatu peab inimene olema, et mitte mõista, mis vahet on vanemate poolt oma tütre abordile sundimises ja abordiks loa andmata jätmises? Kui raske on mõista, et ühel puhul on tulemuseks väike sündinud lapsuke, teisel puhul aga süütu lapse brutaalne tapmine?

Ja kui selgitasin, et tõepoolest tuleks seadust muuta selle osas, et vanemad ei tohiks omada õigust sundida oma tütart aborti tegema, siis küsiti minu nurkaajamise lootust haistes, et kuidas see siis erineb sellest, kui vanemad “sunnivad” oma tütart sünnitama. Minu selgituse peale, et erinevus on fundamentaalne – ühel juhul räägime sündimata lapse elu kaitsmisest ja raseduse kui loomuliku anatoomise protsessi jätkumisest, teisel juhul aga sündimata lapse elu hävitamisest läbi vägivaldse ja potentsiaalselt väga ränkade tagajärgedega operatsiooni – kostus saalist, nii komisjoni liikmete, nn seksuaaltervise spetsialistide kui ka erinevate ametkondade esindajate killast vaid üleolevat irvitamist.

Ja seejuures näivad need poliitikud arvavat või vähemalt lootvat, et neid ei nähta läbi ega märgata klantsi fassaadi taga laiutavat tühjust. Kuid nähakse – oi kuidas nähakse ning hakatakse üha rohkem ja selgemalt nägema.

Seda silmas pidades on arusaadav, miks riigikogu parteid teevad pingutusi selle nimel, et oma tegevust varjata ja selle jälgi kustutada – just eile läbis riigikogus 2. lugemise ka seaduseelnõu, mis lubaks riigikogu komisjonidel hävitada istungite salvestised. Seda näotut ja ilmselgelt ebademokraatlikku püüdlust kommenteeris tabavalt Indrek Tarand, kirjutades et “ainult võimu küljes rippuv, talgitud parketil oma kõveraid mõtteid sarnastesse paragrahvidesse punuv rühm soovib omatahtsi olla kord varjul, kord esil … ning esil vaid manipulatsiooniks.”

Endine kommunist ja tänane liberaal Rait Maruste on üks peategelasi parlamendierakondade püüdluses võtta vastu kord, mille kohaselt riigikogu komisjonide arutelude salvestised hävitataks, et avalikkusel ei tekiks võimalust nendega tutvuda. Salastamine, mis oli NLKP tegevuse üks alustalasid, on endiselt valgust kartvatele poliitikutele meelepärane tehnika. Nagu vihmavari kaitseb poliitikut vihma eest, nii kaitseb salastamine teda avalikkuse tähelepanu eest – tarvilikud vahendid mõlemad ebameeldivate nähtuste tõrjumiseks.. Foto: Erik Prozes

Kõige selle kohta võiks öelda “uskumatu”, aga paraku ei ole selles midagi uskumatut – lihtsalt nii ongi need asjalood. Kui lennukeid juhiks või operatsioone sooritaks sama ignorantsed inimesed, nagu on riigivõimu juures, siis hukkuks inimesi nagu loogu ja katastroofid oleks meie igapäevase elu lahutamatu osa. Karta võib, et riigiga ei lähe asi paremini, olgugi, et katastroof küpseb aeglasemalt kui lennunduses või operatsioonisaalis.
Nagu on kirjutanud alles hiljuti tsiteeritud Erik von Kuehnelt-Leddihn:

“Tahab keegi autot juhtida, haiglat, juukslat või lasteaeda avada, nõuavad ametivõimud erialast väljaõppet. Kuna aga demokraatia lähtub kõikide kodanike võrdsusest, ei ole parlamentaarsete mandaatide (ja muidugi ka ministrite) puhul niisugust väljaõppe nõuet ette nähtud. Siin valitseb aritmeetilise printsiibi kõrval ainult vegetatiivne printsiip.”

Ja paraku just selline kurb reaalsus meile riigikogus ja valitsuses vastu vaatab – enesekindel ja ülbe ignoranatsus, mis räägib arvamuste paljususest, diskussioonist, kaasamisest, demokraatiast, heast õigusloome tavast, teadmistepõhisusest ja muust sellisest, ent tegelikult põlgab kõike seda ega suuda kannatada, kui keegi väljendab põhimõttelist eriarvamust.

Mitte kordagi ei tekkinud tänasel sotsiaalkomisjoni istungil (nagu sügisel ka kooseluseaduse menetluse käigus toimunud õiguskomisjoni istungil) tunnet, et komisjoni liikmed kõige vähemalgi määral meie positsioonidestvõi juba enam kui saja kodaniku poolt saadetud seisukohtadest huvituks, püüaks neid mõista, tahaks neisse süveneda ja üritaks neid ka vaagida. Ainuke põhjus, miks meie kohalolu üldse tolereeritakse, on see, et seadus näeb ette kaasamise nõude ja kuidagi tuleb ju selle nõude täitmise illusiooni ka alal hoida.

Kommentaarid oleks ülarused.

Nagu Jaak Valge hiljuti väga tabavalt kirjutas, räägib nomenklatuur oma ebademokraatliku hoiaku ja tegevuse varjamiseks alatasa kaasamisest, mis on tegelikkuses aga pelgalt surrogaatdemokraatia üks instrument ja avaliku arvamusega manipuleerimine seni, kuni vajalik toetus mingile küsimusele on saavutatud või probleem vähemalt väga segaseks aetud.

Jah, parlamendi hoones ma täna viibisin, aga mingit kaasamist ma seal ei näinud – arutelu samuti mitte. Vastupidi, nägin üleolevaid poliitikuid, kes vaatavad põlgusega argumentidele, mis nende omadega ei ühti ja ootavad kannatamatult, et tüütute kodanikuühenduste esindajad ja opositsiooniliselt meelestatud parlamendiliikmed läheksid ära. Nägin just nimelt seda näilikku demokraatiat, mille oskusilkku etendamisest riigikogu liige Aare Heinvee hiljuti harvanähtava avameelsusega kirjeldas.

Selline on demokraatia nägu Eestis aastal 2015. Kurb, aga tõsi. (Mõni ime siis, et paljud paremad pead ja kultuursemad inimesed hoiavad parlamendist ja üldse poliitikast kaugele eemale.)
Jaga ka teistele