Kuhu viib Monsanto tee?

Aastakümnete jooksul on Põhja-Ameerikas aina rohkem neid põllumehi, kes on pidanud endalegi ootamatult selgeks tegema, kes või mis on Monsanto.



Monsanto on maailmaturul üks suurimaid kemikaali-biotehnoloogiafirmasid, mis on geenmuundatud taimede loomise ja nende agressiivse patenteerimisega muutunud kurikuulsaks.


Monsanto loogika kohaselt kuulub talle patenteeritud seeme – nö geenitäpsusega. Ehk siis iga põllumees, kelle põllule on ühel või teisel moel sattunud taimed, mis sisaldavad Monsanto patenteeritud geene, on potentsiaalselt firma rünnaku objekt – olenemata sellest, kas taimed on meelega külvatud, saastunud seemnepartiidega saadud või tuulega levinud.


2005. aastal avaldas USA Center for Food Safety järgmised andmed: nende kohtulahendite põhjal, mida keskus suutis tuvastada, oli Monsanto saanud kahjutasudeks üle 15 miljoni dollari. 2012. aasta lõpuks oli Monsanto saanud põllumeestelet juba 23,5 miljonit dollarit patendõiguste rikkumise eest. Lisaks on teada väga palju juhtumeid, kus põllumehed on kohtuskäimise asemel eelistanud kohe raha maksta. Kui palju neid inimesi ikka on, kes hakkavad megasuure hajamaise firmaga kohut käima, kui kohtukulud peab pärast võib-olla ise kinni maksma?


Kuhu viib see tee, mida mööda USA põllumehed käivad? Aastatuhandeid on seemned olnud põllumeeste käes töövahendiks, mida säilitati, vahetati, arendati edasi. Kuigi tänapäeval on kasulikum sordiseemet osta, oleme paljuski just tänu nende põllumeeste tööle seal, kus meil (veel) on mitmekesine ja rikkalik kultuurtaimede valik.


Tänane tee, Monsanto ja teiste põllumajandusliku biotehnoloogia firmade tee, mis algas 80dndate keskel taimede patenteerimisega, viib meid aga vastupidisesse suunda.


Mis kasu saab põllumees muundatud taimedest?
Monsanto ja teised firmad (Syngenta, BASF, Bayer) väidavad, et nii muundamist kui GMO-de patentidega kaitsmist on vaja selleks, et „leiutada“ paremaid seemneid. Kas saab nimetada leiutiseks olemasolevate geenide sisestamist olemasolevatesse taimedesse, on iseküsimus. On ju need taimed aastatuhandete pikkuste looduslike protsesside ja inimtöö tulemus. Aga see selleks.


Mis kasu GMO-d ikkagi toovad? Firmad lubavad oma uuendustega põllumajanduse keskkonnasõbralikumaks muuta. Lubavad, et põllumehel saab olema suurem sortide valik. Lubavad päästa maailma näljahädast. Kuidas nad aga tegelikkuses oma kaalukaid argumente realiseeruvad?


Põllumajandusliku biotehnoloogiaga tegelevad firmad on toonud turule peamiselt kahte tüüpi muundatud taimi: taimed, mis on resistentsed umbrohumürgile (peamiselt glüfosaat) ja taimed, mis ise toodavad toksiini ja on seega mürgised kahjuritele, kes neist toituvad.


Kui võtta aega ja süveneda, siis selgub, et aina rohkem on GMO-sid kasvatavates riikides umbrohtusid, mis ei allu enam herbitsiididele. „Superumbrohuks“ ristitud taimi leiab USA-s pea 25 miljonil hektaril (2012). 2011. aastal suurenes nende levik 25% võrra, 2012. aastal 51% võrra. Püüdes olukorda kontrolli alla saada, lähevad põllumehed tagasi üle kündmisele (mis suurendab erosiooni) ja aina toksilisematele kemikaalidele.


Firmad pakuvad lahendusena aina uutele herbitsiididele vastupidavaid taimi: Monsanto tahab tuua turule dikamba-resistentse soja, puuvilla ja maisi. Dow AgroScience töötab välja 2,4-D resistentset soja ja maisi. Kuigi ka glüfosaadi mõjude kohta on aina enam häirivaid andmeid, on uued herbitsiidid glüfosaadist toksilisemad.


Ka Bt-toksiini tootvad taimed, muutuvad aastate jooksul aina vähem mõttekaks. Aprillis hävitas Brasiilia maisipõlde kahjur, mille vastu taim oleks pidanud resistentne olema (Spodoptera frugiperda). Lisaks näib, et kahjuritel, nagu firmadelgi, on komme olla veidi oportunistlik: kui üks kahjur enam ei toitu antud taimel, jätab ta niši vabaks mõnele teisele kahjurile, kes taimel toituma võib hakata ja kelle vastu taim ei ole toksiliseks muundatud. Ka USA põllumehed on hakanud Bt-hübriidide külvamisel igaks juhuks kasutama insektitsiide, kui Bt-taimed siiski ei peaks „tööle hakkama“.


Kõige rohkem võiks aga muret tekitada see, et hoolimata firmade lubadustest jääb maailma seemneturg aina kesisemaks. Turukontsentratsioon on viinud selleni, et 10 põllumajanduskemikaale tootvat firmat omavad maailma enimkasvatatavate taimede seemnete turust umbes 2/3. Ainuke tagajärg, mis sellisel kontsentreerumisel on olnud, on valikute vähenemine ja seemnete hinna pidev suurenemine. Tagasi USA näidetele minnes: 11 aasta jooksul on soja külvamise kulud suurenenud kolmekordselt.


Mis aga jääb siis, kui GMO-de reklaamitavad kasud ei realiseeru? Lisaks saagi hävimisele jääb patendimure ning ilmselt ka mõte: miks ma siis maksin nende seemnete eest kallimat hinda?


USAs nad kasvatavad, kuidas siis meie …?


USA põllumehed tõepoolest kasvatavad GMO-sid väga laiaulatuslikult. USA Center for Food Safety on juba pikka aega jälginud USA põllumeeste ja firmade suhteid ja püüdnud dokumenteerida, miks see nii on. Selle aasta „Seed Giants vs. U.S. Farmers“ raporti raames intervjueeriti sadu põllumehi ja läbiv vastus oli: firmad ei paku enam tavaseemet. Sest üks viis, kuidas tagasi saada oma investeeringud, mis said tehtud GMO-de loomiseks, on sundida inimesi neid ostma. Kui reklaam ettevaatlikke põllumehi GMO-sid ostma ei sunni, on ju võimalik vähendada tavasortide mahtu turul.


Veelgi uuemaks trendiks on see, et firmad püüavad patentidega kaitsta mitte ainult GMO-sid, vaid juba ka tavasorte. Euroopa Patendiametisse on sisse antud tomati, brokkoli, sibula, salati, kurgi, meloni patendid. Hoolimata sellest, et Euroopa Parlament on nõudnud Euroopa Patendiametilt sellise praktika lõpetamist, kuna see on sisuliselt vastuolus patenteerimispõhimõtetega. Kuhu viib see tee? Nt tomati-, paprika- ja lillkapsaseemnetele mõeldes, omab kaks firmat (Monsanto ja Syngenta) juba täna üle 50% EL-s registreeritud sorte. Kuigi see võib kõlada melodramaatiliselt, hakkab turu aina suurem koondumine mingil hetkel poomisnööri meenutama.


Fakt, et taimedel on kombeks paljuneda ilma luba küsimata, jääda mulda ja tärgata hoopis mitmeid aastaid hiljem, liikuda koos lindude ja loomadega, ei ole Monsantot, Syngentat ja teisi firmasid siiani suuremat seganud. See peaks tekitama meis küsimusi – oluliselt rohkem, kui see meis praegu näib tekitavat. Millegipärast on inimesed varmad reageerima arvutimaailmale rakenduvale intellektuaalse omandi õiguse küsimustele, ent kehitavad õlgu siis, kui jutuks tuleb taimede patenteerimine. Kas meil on ära kadunud ühendus taimed= toit? Või on see kellegi teise mure? Kelle oma siis? Valitsuse oma? Elu on näidanud, et valitsused võtavad harva midagi ette, kui keegi seda ei palu. Või isegi veelgi täpsemaks minnes – ei nõua. Ei nõua häälekalt ja pikema aja jooksul.


Saksmaal on 87% sakslastest selle vastu, et GMO-sid kasutatakse põllumajanduses ja toidutootmises. Euroopa Liidus on kasvatamiseks lubatud vaid mais ja kartul. Juba 2009. aastal keelati Saksamaal ära Monsanto MON810 mais. BASF Amflora kartul oli algusest peale läbikukkumisele märatud: 2010. aastal kasvatamiseks lubatud kartulit kasvatas vaid üks põllumees – 2010. aastal 15 hektaril, 2011. aastal kahel hektaril ja siis loobus.


Itaalia valitsus palus selle aasta aprillis Euroopa Komisjonil mitte uuendada GM maisi luba. Ka paljud teised Euroopa Liidu riigid on väga skeptilised GMO-de suhtes (nt Poola, Austria, Prantsusmaa, Ungari, Luksemburg jt). Eesti on siiani valitsuse tasemel jäänud GMO-de teemal õlgu kehitama: mis meil neist? Ja nii me kõnnimegi rõõmsalt Monsanto rada.