Kuidas vaktsiinid töötavad?
Kui inimese keha puutub kokku võõrorganismidega, nagu näiteks bakterite ja viirustega, hakkab immuunsüsteem tootma antikehi nende vastu. Antikehad aitavad kehal võõrorganisme ära tunda ja hävitada. Antikehad jäävad organismi ja aitavad meid tulevikus kaitsta sama tekitaja poolt põhjustatud nakkuste eest. Sellist protsessi nimetatakse aktiivseks immuunsuseks. Immuunsüsteem toodab erinevaid antikehi iga kohatud võõrorganismi vastu. Antikehadest moodustub võrgustik, mis aitab kaitsta organismi mitmesuguste haiguste eest.
Vaktsiinid sisaldavad haigust põhjustavate bakterite või viiruste mitteaktiivseid rakke või osakesi. Need haigustekitajate muundatud osakesed stimuleerivad immuunsüsteemi tootma antikehi "sissetungijate" vastu, kuid ise ei põhjusta haigust. Toodetud antikehad jäävad organismi teatud ajaks, sageli kogu eluks ja kui keha puutub loomulikul teel kokku haigustekitajatega, tunneb immuunsüsteem need ära ja asub rünnakule, takistades sel moel haiguse teket. Iga bakter või viirus stimuleerib immuunsüsteemi tootma neile vastavat tüüpi antikehi ja selle tõttu on vaja erinevaid vaktsiine, et kaitsta end erinevate raskete haiguste vastu.
Vaktsiinide koostis
Peale otseses mõttes vaktsineeriva materjali on igas vaktsiinis ka üks või mitu muud ainet, mis toimivad adjuvandi ehk ainena, mis aitab vaktsiini suhtes immuunreaktsiooni tekitada, säilitusainete ja stabilisaatoritena, neist mõned on aga allergeensed või koguni kantserogeensed (Georget, 2010).
Vaktsiinides sisaldub terve rida potentsiaalselt ohtlikke lisandeid, mida süstitakse kahe, nelja ja kuue kuu vanustele imikutele, kelle immuunsüsteem pole veel täielikult välja arenenud. Mõned eksperdid on seisukohal, et standardvaktsiinides sisalduvad kemikaalid on süüdi paljudes organismi ebasoovitavates reaktsioonides, mis võivad ilmneda kas kohe või ka alles aastate pärast (Rona, 2009).
Lisaained
TIOMERSAAL (ingl.k Thimerosal, C6H9HgNaO9S) on elavhõbedat sisaldav konservant, mida on kasutatud vaktsiinide lisandina alates 1930. aastatest. Kuigi otseselt puuduvad andmed, nagu võiksid tiomersaali kasutamisega tõsised ja eluohtlikud reaktsioonid kaasneda, on see lisand muret tekitanud hiljutiste uurimistulemuste tõttu, mis kinnitavad, et elavhõbe mõjub toksiliselt närvi ja immuunsüsteemile. Nüüd, mil lapsed saavad tosina või rohkemgi elavhõbedat sisaldavat vaktsiinisüsti, on isegi tervisekaitseametid selle lisandi turvalisuse pärast oma kahtlusi ja muret avaldanud (Rona, 2009). Tiomersaal on orgaaniline elavhõbedasool. See on meditsiinilistes preparaatides (silmatilgad, ninatilgad jne) sagedasti kasutatav antiseptik (Georget, 2010).
Tiomersaal võib kaasa tuua tuberkuliinitesti poolt esilekutsutava ülitundlikkusreaktsiooniga võrreldava reaktsiooni (Cox, Forsyth, 1988).
Tuberkuliintest kujutab endast mükobakterite ainevahetusproduktide väikeses koguses naha alla süstimist. Süstekohta vaadatakse ja hinnatakse 72 tunni pärast, kas on tekkinud nahapinnast kõrgem punetav ala ja kui suur see on (OÜ inimene.ee, 2001). Nimetatud kõrvalmõju tõttu eemaldati tiomersaal Rootsis 1971. aastal kasutusest tuberkuliini konservandina, sest laste testide kordamisel saadi positiivne vastus mitte tuberkuliinile, vaid tiomersaalile (Leynardier, 2000). Orgaanilisel kujul kehasse süstitud elavhõbe läbib hematoentsefaalbarjääri, mis muidu närvisüsteemi kaitseb.
Elavhõbedat seostatakse üsna otseselt autismijuhtudega. Mitmed uuringud on tõepoolest näidanud elavhõbedamürgistuse sümptomite ja autismiilmingute murettekitavat kattumist, millega kaasnevad arvukad individuaalsed kõikumised – see on kahtlemata seoses isikute geneetiliste iseärasustega (Georget, 2010).
FORMALDEHÜÜD (ingl.k. Formaldehyde) on tugev allergeen ning võib põhjustada allergilist nohu ja hingamisteede haigusi. Ühendriikide mürgistusteabekeskuse andmete kohaselt ei ole olemas aktsepteeritavat turvalist formaldehüüdi kogust, kui seda süstitakse elusorganismi. See on mürgine aine, mida tuleks iga hinna eest vältida.Formaldehüüd on rahvusvahelise vähiuuringute keskuse poolt kantud inimese jaoks kantserogeensete ainete hulgas esimesse, st kõige ohtlikumasse kategooriasse, ent kuulub praegu paljude vaktsiinide koostisesse (Georget, 2010). Seda peetakse osade antigeensete epitoopide (antikeha seostumise koht) ehituses toimuvate muutuste põhjustajaks, mille tulemusena toodetakse antigeenidega halvasti kohastunud antikehi, nagu on tõestatud inaktiveeritud lastehalvatuse vaktsiinide puhul (Ferguson, 1993). Formaldehüüd võib põhjustada allergilisi reaktsioone nii vahetult pärast vaktsineerimist kui ka hiljem avalduva ülitundlikkusena, mis võib viia krooniliste immuunsüsteemi nõrkusena tuntud haiguste tekkeni (Rona, 2009).
NAATRIUMGLUTAMAAT (ingl.k. Monosodium glutamate; MSG) on stabiliseerija, mis põhjustab mõnedel inimestel negatiivseid reaktsioone. Esineb lausa nn hiina restorani sündroom, mille ilminguteks on iiveldus, oksendamine, peapööritus, peavalu ja kõhulahtisus, need on MSG-d sisaldavate toitude söömise otsene tagajärg (Rona, 2009). MSG-d leidub näiteks kartulikrõpsudes, maitseainesegudes ja erinevates kastmetes (Kokassaar, 2005). MSG-d sisaldab tuberkuloosi- ehk BCG-vaktsiin (OÜ Remedes, 2008).
ALUMIINIUM on vaktsiinides vajalik aja pikendamiseks, mil immuunsüsteem on antigeeniga kokkupuutes, st immuunvastuse võimendamiseks. Suurema osa vaktsiinide koostises on juba kaua kasutatud alumiiniumi. Pikka aega kasutati seda alumiiniumfosfaadi ja maarjajää (alumiiniumkaaliumsulfaat) kujul. 1950. aastatel hakati arvama, et maarjajääd sisaldavad vaktsiinid põhjustavad lastehalvatust. Tänapäeval on alumiinium mitmete vaktsiinide koostises alumiiniumhüdroksiidi kujul. Alumiiniumi neurotoksilisus dialüüsitavatel neerupuudulikkusega haigetel tõestati juba 1970. aastate keskel (Georget, 2010). Alumiiniumi peetakse üheks teguriks Alzheimeri tõve ilmnemisel, mis tekib närvikudede kärbumise tulemusena (Simon, 2007). Joogivees ei tohi olla rohkem kui 100 mikrogrammi alumiiniumi liitri kohta. Ent B-hepatiidi vastu vaktsiini saav imik saab 1250 mikrogrammi iga süstiga ning siis, kui vaktsineerimine on lõpule viidud, on tema kehavedelike alumiiniumikontsentratsioon 20 kuni 40 korda kõrgem selle piirmäärast joogivees (Georget, 2010).
ANTIBIOOTIKUMID on peamiselt hallitusseente ja osa bakterite poolt sünteesitavad ained, mis pärsivad teiste organismide, valdavalt bakterite elutegevust (Viikmaa, Tartes, 2008). Kuigi penitsilliini tihtipeale allergilist reaktsiooni põhjustava toime tõttu enam vaktsiinidesse ei lisata, kasutavad tootjad bakteriaalse nakatumise vältimiseks rutiinselt sellesarnaseid antibiootikume. Tundlikel inimestel võivad isegi nende ainete minimaalsed doosid tugevat allergiat esile kutsuda (Rona, 2009). Antibiootikume leidub näiteks pandeemilises gripiviiruse vaktsiinis (H1N1) (OÜ GlaxoSmithKline Eesti, 2009).
VÕÕRAS GENEETILINE MATERJAL. Inimesed võivad saada haigusi ahvide ja teiste loomade kudedest, mida vaktsiinide tootmisel kasutatakse. Näiteks leetrite-mumpsi-punetiste ja lastehalvatuse vaktsiini nõrgestatakse ahvide neerurakkude kultuuris ja punetiste osa on arendatud nende aborteerunud loote rakkudes (Rona, 2009).
Tehnoloogiliselt on võimatu välistada kõiki vaktsiiniga nakatumise riske. Üks selline risk on vaktsiini nakatumine muude viirustega, mis võivad põhjustada surmavaid haigusi ja mille peiteperiood on nii pikk, et pikaajalist seost on peaaegu võimatu avastada. Tavapärase protseduuri käigus toodetud elusvaktsiin võib muutuda tundmatu geneetilise modifikatsiooni või mutatsiooni tagajärjel mitmesuguste viiruste kandjaks (Rona, 2009).
Viirusega nakatunud loomad, kelle rakke kasutatakse vaktsiini valmistamiseks, võivad tahtmatult seda viirust edasi kanda. Imikule süstituna võib see viirus püsida aastaid niinimetatud uinuvas olekus ja ilmneda neljakümnendal eluaastal ajukasvajana. Viirus võib nakatada kehas mis tahes raku ja põhjustada mittespetsiifiliste rakkude paljunemist ehk vähki. Teisisõnu: viirus võib muuta terve raku pahaloomuliseks (Rona, 2009).
ŽELATIIN on loomse päritoluga tarretisaine, mida toodetakse põhiliselt loomakontidest (Sikk, 2008). Vaktsiinides kasutatakse seda stabilisaatorina, see põhjustab mõnikord allergiat ning võib koguni tekitada anafülaktilise reaktsiooni (Sakaguchi, 1996). Želatiini leidub tuulerõugete elusvaktsiinis (OÜ Merck Sharp & Dohme, 2009).
Kui otsida, võib vaktsiinidega kaasnevate tõsiste probleemide kohta küllaldaselt tõendeid leida. Ohud on seotud elusate bakteri- või viirusvaktsiinidega ning neil võib olla mitmeid põhjuseid.
Ebapiisav nõrgestamine
Vaktsiine nõrgestatakse kas keemiliste või füüsikaliste meetodite või hoopis mõne väiksema viruleutsusega muteerunud tüve eraldamisega. Mitmed vaktsiinid on tekitanud suure hulga tüsistusi (Georget, 2010). Ränkade tagajärgedega tüsistused ilmnesid näiteks 1930. aastal Lübeckis BCG-ga (tuberkuloosivaktsiin), 252-st BCG-d saanud vastsündinust suri 72. Nimetatud nõrgestatud tuberkuloosikepikesest saadi mitmeid eri omadustega tüvesid, samas puudus kindlus nende puhtuse osas (Georget, 2010). Juba Teise maailmasõja lõpus märkisid mitmed autorid, et kättesaadavate BCG kultuuride tekitatud terviserikked merisigadel olid väga erinevad. Samamoodi teatas 1949. aastal Dubos, et tema laboris uuritavad kolm tüve võivad hiirtel põhjustada üksteisest äärmiselt erinevaid ja mitmesuguse raskusega kopsukahjustusi (Anderson, 1959). Aastatel 1953 kuni 1955 tõestasid neli Skandinaavia arsti pärast läbiviidud lahkamist, et BCG võib põhjustada surmaga lõppevat tuberkuloosi. Nad juurdlesid selle üle, kas teised teadlased oleksid jõudnud samadele tulemustele, märkides sealjuures, et kõige enam BCG-d kasutavates maades ei kontrollita seda tervelt 38-s. Kümme aastat hiljem avastati BCG tagajärjel tekkinud mädaste näärmepõletikega seoses, et BCG-1 on eri laboratooriumides sõltuvalt aastaajast märkimisväärselt palju variatsioone. See on tõestamist leidnud mitmeid kordi. Näiteks Kopenhaageni BCG partii sisaldas ühe ja sama mahuühiku kohta sõltuvalt olukorrast viis miljonit kuni 45 miljonit elusat mikroorganismi. Samasugust varieerumist võib täheldada kõikide BCG preparaatide puhul. Need on iseeneslikud kõikumised, mis langevad siiski enamvähem kokku regulaarse tegevusega (Georget, 2010).
Virulentsuse taastumine
Nimetatud oht tekib elusvaktsiinide puhul, kui virulentsust nõrgestatakse mutatsioonidega. Alati jääb alles võimalus, et toimuma hakkavad vastupidised mutatsioonid ning järgneb virulentsuse taastumine (Georget, 2010). Elusvaktsiini turvalisuspiir on suhteliselt habras, sest erinevalt surnud vaktsiinidest ei ole nende tootmises ei inaktiveerimise ega ka puhastamise
protseduuri. Niisugune vaktsiin saadakse, kui koekultuuri toitekeskkonnast korjatakse viirus, mida töötlema ei asuta, ning see määrabki laias plaanis ära põhjustatavad tüsistused. Tüsistused võivad tekkida kas: viiruse replikatsiooniks vajaliku rakusubstraadi vaktsiini valmistamisel kasutatud reaktiivi sisse sattunud saasteainete tõttu või nõrgestatud viiruse reversiooni tõttu algse virulentse fenotüübi juurde (Horaud, 1995).
Näiteid probleemidest
Neist 145st lapsest, kes Los Angelesi maakonnas vahemikus 1979 kuni 1980 vastsündinu äkksurma sündroomi diagnoosiga surid, oli üks kolmandik vähem kui kuu aega varem saanud difteeria-teetanus-läkakoha vaktsiini. Niisugune hällisurmade arv on märgatavalt suurem, kui oleks võinud eeldada vaktsiini puhul, mis on väidetavalt „ turvaline ja efektiivne“ (Rona, 2009).
1988. aastal Suurbritannias läbi viidud ajukahjustuste põhjuste riikliku uuringu tulemuste alusel jõuti järeldusele, et kolme kuu kuni kolme aasta vanustel lastel esineb seos närvisüsteemi haiguste ja difteeria-läkaköha-teetanuse vastase vaktsineerimise vahel. Leiti, et lastel, kelle organism nimetatud vaktsiinile ägedalt reageeris, oli hiljem suurem risk kroonilisi närvisüsteemi haigusi põdema jääda (Rona, 2009).
Ohio terviseamet on kirjutanud oma aruandes, et 1989. aastal haigestus 2720 last leetritesse vaatamata sellele, et ligemale kolme neljandiku haigestumisjuhtumite puhul olid lapsed eelnevalt vaktsineeritud. Ameerika Ühendriikide tervisekaitse ametnikud on avaldanud andmeid leetripuhangute kohta isegi sajaprotsendiliselt vaktsineeritud elanikkonna hulgas. Selle kohaselt on kooliealiste laste puhul esinenud leetripuhanguid koolides, kus vaktsineerimistase on ületanud 98 protsenti. Niisuguseid puhanguid on olnud kõigis Ameerika Ühendriikide osades, kaasa arvatud nendes piirkondades, kus leetreid polnud juba aastaid ette tulnud. Pooled läkaköha juhtumitest Ohio osariigis ajavahemikul 1987 kuni 1991 esinesid lastel, kes olid eelnevalt vaktsineeritud (Rona, 2009).
Hollandis läbi viidud NVKP (Nederlandse Vereniging Kritisch Prikken - Hollandi Kriitilise Vaktsineerimise Assotsiatsioon) uuringud võrdlevad, kuidas on arenenud vaktsineeritud ja vaktsineerimata laste tervis ning uuringust lähtuvalt on näha, et vaktsineeritud lastel esineb haiguseid ja muid probleeme märksa rohkem kui vaktsineerimata lastel. NVKP on sõltumatu terapeutide, arstide ja lapsevanemate assotsiatsioon. NVKP eesmärk on, et lapsevanemad omaksid vaktsineerimisotsust tehes laialdast, põhjalikku ja ausat informatsiooni. NVKP vaatab hetkel toimivale "kõigile ühe mõõduga" vaktsineerimispoliitikale suure murelikkusega (NVKP, 2004).
NVKP uuring viidi läbi Hollandis 2004. aasta II poolel koostöös 635 lapsevanemaga. Uuringus osalesid nii NVKP liikemed kui ka mitteliikmed. Uuring toimus geograafiliselt üle terve riigi. Vanematel paluti täita nende laste tervist puudutavad küsimustikud. Kõigil vanematel oli juurdepääs täiendavale informatsioonile ja kõikide käest küsiti kontrollküsimusi. Kõikide küsitluses osalenud lapsevanemate ja nende laste personaalsed andmed on teada. Määruste järgi mittetäidetud või ainult osaliselt täidetud küsimustikke ei lisatud tulemustesse. Tulemustesse ei lisatud ka nende lapsevanemate täidetud küsitluslehti, kes ei olnud oma lapsi vaktsineerinud vastavalt Hollandi vaktsineerimiskavale või kelle lapsed olid ainult osaliselt vaktsineeritud (NVKP, 2004). Uuringus võrreldakse, kuidas on arenenud vaktsineeritud ja vaktsineerimata laste tervis viie eluaasta jooksul (vt. joonised 1-5 ja tabelid 6-7).
Eestikeelset lugemismaterjali leidub veelgi, siinkohal tooks välja neist parimad. UURIMUSTÖÖ VAJUTA SIIA PEALE
Vaktsineerimise alternatiivid ei proovi muuta lugeja senist seisukohta vaktsiinide vajalikkusest, vaid annab teada looduslikest ja turvalistest alternatiividest. See info on vajalik kõikidele lapsevanematele, kellel pidevalt keerlevad peas küsimused Kas vaktsineerida oma last või mitte?, Kas vaktsineerimine on ohutu või ohtlik?, Kas vaktsineerimisel on olemas looduslikke alternatiive?.
Raamatus käsitletavad teemad:
Kuidas vaktsiinid organismis toimivad
Vaktsiinide koostis ja ohtlikud lisandid
Seos autoimmuunsete haigustega
Immuunsüsteemi tugevdamine
Homöopaatilised ravimid
Millised on vaktsineerimise alternatiivid
Ei ole vist teist valdkonda meditsiinis, mille üle vaieldaks rohkem ja kirglikumalt kui vaktsineerimine. Arvamused vaktsineerimisest kipuvad olema vastandlikud - ägedast vastuseisust kuni lugupeetud doktorite autoriteetsete kinnitusteni kaitsesüstimise ohutusest ja vaieldamatust vajalikkusest.
Akadeemilistest meditsiinilistest teadmistest eemalseisvad nö tavalised inimesed kaotavad kergeti pea selles faktide virr-varris ja demagoogias, mis kaasneb nende vaidlustega, ei suuda neis järge pidada ega teha kaalutletud otsuseid.
Molekulaarbioloogia professor Michel Georget on nende eest ära teinud raske ja peaaegu võimatuna näiva töö - põhjalikult uurinud vaktsineerimist puudutavat teaduslikku ja statistilist materjali, detektiivi kannatlikkusega võrrelnud dokumente, ajanud pooltõdede ja kuulujuttude keskel tõe jälgi ning toob oma teoses Vaktsineerimine, Varjatud tõde lugeja ette selle hiiglasliku töö tagajärjed. Ta paljastab mehhanisme, mida kasutavad vaktsineerimise pooldajad, et manipuleerida inimesi käituma soovitud viisil. Lugeja ei ole enam üksi, ta saab toetuda soliidsele teaduslikule faktoloogiale ning teha selle põhjal otsused iseenda ja oma lähedaste tervise huvides.
